Luule Sakkeus- 25 aastat Tallinna Ülikoolis
Kuidas ülikooli tööle sattusid?
Tegelikult olen ma ülikooliga seotud juba 1994.aastast, mil Tempuse projekti raames loodi esmakordselt Eestis demograafia õppetool. Tööle sai sinna ametlikult tookord vaid üks inimene, õppetooli juhataja Kalev Katus, kuid olime neljakesi (lisaks Kalevile mina, Allan Puur, Asta Põldma) need, kes esimesed demograafia-alased kursused ette valmistasid. Seega võinuks omamoodi eelmine aasta meie 30. juubeliaastat ülikoolis tähistada. Rohkem seotuks ülikooliga sain ma ühekordsete lepingutega 1998.aastast, mil ametlikult loodi ülikooli juurde Eesti Demograafia Instituut. Ilmselt 2000.aasta oli see, mil saime juba läbi Teadusagentuuri saadud toetuse ka pikema- ajalise rahastuse.
Mis on sind siin ülikoolis hoidnud?
Eks ma olen ülikooliga olnud väiksemal ja suuremal määral seotud, kuid eeskätt siis läbi ETAG-i grantide, mis rahvastikuteemadele on olnud suunatud ja samuti ka erinevatel kursustel loengute lugemise läbi. On selge, et kui nõukogude ajal puudus Eestis arvestatav rahvastikuteadus, kui Heldur Palli tegemised ajaloolise demograafina kõrvale jätta, siis alustades rahvastikuteemade huvist kantud vabatahtliku organisatsioonina (sellest huvist lähtuvalt sai loodud mittetulundusühing Eesti Demograafia Assotsiatsioon, mis vabatahtlikke rahvastikuteemade huvilisi tänaseni ühendab), oli meil väga selge siht rahvastikuteadus panna Eesti teaduskaardile. Eesti taasiseseisvumisaja alguses toimusid ka olulised muutused kõrgharidusmaastikul ning ülikoolides hakati väärtustama teadustööl põhinevat õpet. Sedakaudu mina ja mu kolleegid Tallinna Ülikooli jõudsimegi. Meie vabatahtlikult alustatud töö päädis demograafia eriala tunnustamisena teadusgrantide süsteemis ning lõpuks ka demograafia doktoriõppekava avamisega 2000.aastal.
Millistest kogemustest oled kõige enam õppinud?
Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et teadustöö on hea, rahulik töö, võib selle töö lõppematus hakata tugevasti vaimsele tervisele. Samas on ka selles töös tavapärane tähtaegade (ja tööde) kuhjumine, mis tekitavad tugevat stressi ja see võib tuua kaasa läbipõlemise. Seetõttu eriti pärast COVID-i perioodi, mis sundis kõiki eralduma (ja teadlasena on seda eriti kerge teha, sest suure osa ajast sa pusidki omaette), tuleks oluliselt rohkem ja sihitumalt hakata panustama uuesti inimeste kokkutoomisele. Kõik suured ideed ja läbimurded saavad ikkagi pigem alguse sellest, et teatud ideed teiste hulgas põrgatades, satud vastuseisule, mittemõistmisele, mis sunnib sind uuesti asju läbi mõtlema ja uusi lahendusi leidma. Ja need tekivad ikkagi pigem informaalses keskkonnas, koridori vestlustes, lõunalauas. Just erinevate mõttemaailmade põrkumisel on edasiviiv jõud, mida ei asenda arutelud sama meelt olevate inimestega. Kuna olen teadustööle oma elus pühendanud nii rohkem kui vähem aega, väärtustan erinevatest ametitest saadavat kogemust. Igas ametis on inimesel eeldused saada heaks tegijaks, kui tal on lugemisoskus. Ma pean eriti oluliseks enda teemasse “sisse lugemist”. Eriti oluliseks muutub see “sisselugemise” oskus sotsiaalmeedia võidukäigu ajal (aga ka meedia võimenduste puhul), kus prevaleeruvad arvamused, mitte teadmised. Iga kõrgharidusega inimene, aga seda enam doktorikraadiga inimene peaks iga uudise ja kliki taga suutma näha originaalset fakti ja oskama sedaarvamusest eristada. Ehk, kui midagi tundub väga selge, üheülbaline, siis peaks alati kahtlema hakkama ja otsima, mis otseallikas tegelikult öeldud on.
Kuidas oled ise selle aja jooksul teadlasena muutunud?
Selgelt on mu teadusteema fookused selle aja jooksul oluliselt muutunud. Alustasin rändeteadlasena ja sellest saadud teadmiste toel olen jätkanud erinevates rahvastikuvaldkondades just immigrantrahvastiku ja riigisündinud rahvastiku erinevate käitumismustrite uurimist. Samas on rändestatistika halva kvaliteedi tõttu alates 1990ndatest aastatest ning muutunud metodoloogia tõttu, mis alates 2015.aastast arvutab rändevooge tõenäosuslike mudelite alusel, kus olulised rändajaid iseloomustavad tunnused jäävad teadmata, rändeprotsesside sisuline uurimine muutunud pigem ennustusvõistluseks. Seetõttu rändeprotsesse ma enam ei uuri. Oma ametnikukogemusest rahvastiku tervise vallas olen võtnud rohkem oma teadustöös käsitleda rahvastiku tervise erinevaid aspekte ja neid lahti iimase. Samast ajast pärineb ka huvi registriandmetel põhineva teabe seostamiseks, mis on juba teist kümnendit olnud aluseks perinataaltervise 1 valdkonna analüüsidele. Tänaseks on mu uurimisfookus nihkunud just kesk- ja vanemaealistele 2 , eriti selle toel, et sattusin vedama Eestis teaduskoordinaatorina üle-euroopalist vananemisuuringut SHARE (Tervise, vananemise ja tööjätu uuring Euroopas). Aga ka seda uuringut ootab Eestis ees hääbumine, kuna Sotsiaalministeerium pole leidnud võimalusi kaasrahastada selle uuringu jätkumist Eestis. Just sellel aastal viime läbi SHARE uuringu viimast lainet Eestis, millega läheme oma heade paneelivastajate juurde kevadel, kellest enamikku oleme jälginud alates 2010.aastast. Rahvastikuteaduse alustalaks on andmed, mistõttu meie teadmised on tihtipeale just nii head, kui on need alusandmed, mille alusel me midagi väidame. Ja vahetevahel tulebki teatud uurimissuund lõpetada vaid selle tõttu, et kvaliteetsed andmed puuduvad.
Eestikeelse raamatuaasta puhul, palun soovita kolleegidele mõnd raamatut
Soovitan kõigile oma kolleegi (Martin Klesmenti) toimetatud ja mitmete kolleegide kaasabil äsja ilmunud eestikeelset ülevaadet "Sündimust mõjutavad tegurid". Vt ka raamatu tutvustust "Postimehes" https://raamatud.
1 Perinataalperiood hõlmab ajavahemikku pärast 22. täisrasedusnädalat (154 päeva) ja lõpeb 7 päeva möödumisel pärast sündi. Eesti on esindatud EURO-Peristat võrgustikus ( vt lähemalt https://www.europeristat.com/) 2 https://share-estonia.ee/share-kogumikud/