Lugupeetud külalised, hea ülikooli pere

 

Me tuleme ajaloost, kanname seda endaga kaasas, loome seda. Nii saab sisu tänane, nii ehitame me kõik koos homset.

Mul on väga hea meel, et me hiljutisi sajandaid sünnipäevi ja aastapäevi nii suure lugupidamisega ja sisemise hooga tähistasime. Eesti Vabariigi sündi, millest nüüd saab juba 102 aastat, järjepideva õpetajahariduse algust Tallinnas, millest sügisel saab 101 aastat. Alles hiljaaegu tähistasime suurejooneliselt Eesti ja Venemaa sõlmitud rahulepingu 100. aastapäeva. Ning just rahust, sellest ainuvõimalikust teest tulevikku, me tänasel pidulikul päeval kõneleda soovimegi.

Meil on Tartu rahu. Meil on tugev ja helge tunne, et oleme osa millestki väga suurest ja erilisest, oma iseolemisest. Just see annab meile jõu, innukuse, usu homsesse päeva.

Rektorina usun ma väga Tallinna Ülikooli homsesse päeva. Ning mu usk pole lihtsalt hingeseisund, vaid nagu teadlasele kohane – tõenduspõhine veendumus.

Samas on mu veendumus ka see, et me kõik peame rohkem mõtlema tulevikust ja tulevikule. Maailm on ärevam, rahutum, aga ka määramatum, ettearvamatum. Petlikel emotsioonidel tuginev kirg ja kildkondlikud huvid kipuvad varjutama tõe tasakaalukat häält. Nii on meie kui teadlaste ülesanne on seetõttu oma häält pisut tõsta, öelda oma sõnu ja sõnumit väga selgelt.

Tallinna Ülikool on seadnud oma sihiks olla targa eluviisi eestvedaja. Ühtpidi tähendab see igaühe paremat tervist, selgemaid mõtteid, tasakaalukamaid pere- ja muid suhteid, oskust oma teadmisi uutele põlvkondadele anda.

Tark eluviis on aga ka kogukonnana ja töökollektiivina elamise oskus, üksteise toetamine, kõikide inimeste vajaduste märkamine ning neile võimalust mööda vastu tulemine.

Praegune aeg aga tõstab eriti esile targa eluviisi kolmanda tahu: rahvana, riigina, ühiskonnana, aga ka terve maailmana elamise oskuse. Ka selliseid oskusi peame ülikoolina uurima, õpetama, targa eluviisi eestvedajatena teistele jagama.

Meie riigi sünnipäeva lähenedes ja teid selle puhul õnnitledes soovin nii siinviibijatele kui ka kogu ülikooli perele jõudu ja julgust mõelda maailma tuleviku võtmes. Me ei saa jääda pealtvaatajateks, oodata, kuni keegi märkab meie käest nõu küsima tulla. Meil on teadmisi, millega hoida oma elukeskkonda, millega hoida kõigi väärikat elu, millega hoida maailmas rahu. Meie kohus on seega rahva ette minna, sulg või mikrofon võtta ja oma argumendid kuuldavaks teha. Me ei saa vaikida, sest mida kindlamalt meie suu kinni on, seda kõlavamalt kõneleb avalikus ruumis rumalus. Ning me kuuleme seda iga päev.

Head sõbrad. Sünnipäevade aja järel on kätte jõudnud aeg, mil senisest rohkem mõtleme sellele, et kõik see, mille oleme loonud, alles jääks. Käes on jäämise aeg. Ning ma soovin väga, et me jääksime.