45 aastat Tallinna Ülikoolis: „Dekaan oli Suliko Liiv, ei pea teda lukk ega riiv...”

Milline oli see ülikool, kuhu te 45 aastat tagasi tööle tulite?

Kui ma lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli, suunati mind 1. augustist 1976.a tööle Eduard Vilde nimelisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti inglise keele kateerdisse. Tollane rektor Kalev Koger oli minu õppejõu dotsent Gunnar Kivimäe kutsunud inglise keele kateedrit juhatama ja dotsent Kivimägi kutsus omakorda mind – teades, et olen huvitatud muuhulgas ka edasiõppimisest aspirantuuris. Rektor Kogeri kutsel tulid sel ajal paljud õppejõud ja teadlased Tartust Tallinnasse. Kalev Koger oli mu esimene rektor, Tõnu Viik on üheksas!

Inglise keele kateedri õppejõud jagasid kabinetti saksa keele õppejõududega praeguse Terra õppehoone neljandal korrusel. Aga ega pikalt aega kateedri ruumis loengute vaheajal istuda polnudki, kuna noorele õppejõule oli määratud suur koormus – 28 tundi nädalas, sh laupäeviti erinevates õppehoonetes nii Narva maanteel kui ka Sakala tänaval.

Nõukogude Eestis eriti võõrkeelte õppimist, v.a vene keel, eriti ei soositud. Kuidas toonane ühiskondlik õhustik mõjutas nii võõrkeelte õppimist kui õpetamist?

Teadsime, et vene filoloogid olid soositud, said nad ju isegi kõrgemat stipendiumit. Aga tänu meie entusiastlikele ja nõudlikele õppejõududele saime keele selgeks, ehkki praktiseerida polnud võimalik – Tartu oli „kinnine linn“.  Inglise filoloogid veetsid tunde foneetika laboris, et jäljendada ja pähe õppida lintidele jäädvustatud tekstide originaalhääldust. Palju andis suhtlemine teiste ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilaste ja õppejõududega, kellega meil olid üldloengud koos suures keemia ringauditooriumis ja veetsime aega ülikooli kohvikus.

Olete töötanud ülikoolis ka filoloogiateaduskonna dekaanina, Germaani-Romaani Keelte ja Kultuuride Instituudi direktorina, germaani-romaani filoloogia osakonna juhatajana ning inglise keele õppetooli juhatajana. Kuidas teil on sobinud juhi roll ning millistest põhimõtetest olete nendel juhtivatel kohtadel töötades lähtunud?

Ülikool on andnud mulle huvitava töö ja armsaid kolleege. Mulle töö juhina meeldis. Hindan täpsust, korrektsust, pühendumist. Mul on alles ühe kolleegi limerik:

Dekaan oli Suliko Liiv,
ei pea teda lukk ega riiv.
Kõik asjad, mis vaja,
ta korda meil ajas,
ei kõhelnud mitte üks viiv

Olete panustanud ka Eesti Vabariigi esindamisse rahvusvahelistel koostööfoorumitel, tegutsedes Euroopa Nõukogu Kaasaegsete Keelte sektsioonis Strasbourgis ja Euroopa Nõukogu Euroopa Nüüdiskeelte Keskuses Grazis. Milliseid uuendusi oma õppe- ja teadustöös olete saanud nendest rahvusvahelistest kogemustest lähtuval teha?

Olin Eesti esindaja Euroopa Nõukogus 20 aastat. Nende aastate jooksul oli sadadel võõrkeeleõpetajatel nii koolides kui kõrgkoolides võimalus tasuta osaleda rahvusvahelistel seminaridel ja konverentsidel, kohtuda teiste riikide kolleegidega, osaleda projektides ja hakata kasutama kogetut oma igapäevatöös. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli ju kõik meile uus – vajadus ennast kurssi viia uusimate keeleõppemeetoditega, kirjandusega, isegi ainepunktidest ei teadnud me midagi.

Mitmeid keeli hästi valdava teadlasena olete ilmselt ka palju reisinud. Meenutage palun oma reisidelt mõnd eriti omapärast või eredalt meeledejäänud juhtumit.

Tõepoolest on olnud võimalus käia konverentsidel lisaks Euroopale ka näiteks Hiinas, Austraalias, USA-s.
Kindlasti silmast-silma kohtumised eriala korüfeedega, näiteks Noam Chomsky ja David Crystaliga. Kui juba nii kaugele kodunt mindud, kasutasin alati võimalust tutvuda ka vastava maa kultuuri ja vaatamisväärsustega, meelde on jäänud jalutuskäik Hiina müüril ja Pekingi keelatud linn. Samuti Austraalias kängurud, koaalad ja krokodillipojad, keda sai lausa käega katsuda ja sülle võtta. Kõige erilisem oli loomulikult kohtumine kuninganna Elizabeth II ja prints Philipiga nende külaskäigul Eestis.

Milline on olnud teie perekondlik taust? Kus veetsite noorusaastad ning kuidas kujunes teie huvi süvendatud keelõppe vastu?

Olen pärit arsti perekonnast. Lapsepõlv möödus Valgamaal ja Tartus, kui isa alustas tööd Tartu Toome kliinikus. Kuna tohtrid käisid perekonniti tihedalt läbi, kuulsin pealt nende arutlusi ja tahtsin isegi arstiks õppida. Aga pettusin arstiteaduses, kui kaotasin 13-aastaselt isa. Ei suutnud aru saada, miks kolleegid ei saanud isa päästa? Siis otsustasingi, et kuna käin inglise keele kallakuga koolis, Tartu 2. Keskkoolis, praegune Miina Härma Gümnaasium, siis lähen seda keelt edasi õppima. Koolis õppisin lisaks vene keelele ka prantsuse keelt, ülikoolis lisandus veel saksa ja rootsi keel. Kuna Tartu Ülikoolis sai õppida prantsuse keelt, siis dekaanina tõin prantsuse keele ka meie ülikooli, algusaastatel vabaainena.

Milliste hobidega olete tegelenud ning millistega neist olete jäänud tegelema tänaseni?

Muusikal on olnud minu elus tähtis roll – isa mängis kitarri, suupilli, ema laulis ja ise olen lõpetanud laste muusikakooli klaveri erialal. Koolis laulsin kooris ja sageli ka solistina koolipidudel. Viimane solistina üles astumine oli ühel keeleteaduskonna ja sotsiaalteaduskonna ühisel peol meie ülikooli aulas!  Praegu laulan juba üle 20 aasta Eesti Rahvusraamatukogu naiskooris, olen koori n-ö välisminister, korraldanud koori välisreise nii Euroopasse kui USA-sse. Olen samuti mälumängude huviline, pidevalt vaatan ja mängin kaasa „Kuldvillakut”. Spordiga aktiivselt enam ei tegele, aga vaatan huviga kergejõustiku võistlusi, eriti kümnevõistlust.

Milliste kunstiteostega nii kirjanduses, teatris, kinos kui visuaalkunstides on teil tekkinud selline side, et soovitate neid teistelegi?

Isiklikult naudin kõike, mis seotud inglise ajaloo ja kultuuriga – aga see vist professionaalne kretinism. 

Tooge välja palun kolm teile olulist väärtust, mida kindlasti rõhutaksite paegusel ajal Tallinna Ülikoolis õppejõududena tööd alustavatele kolleegidele.

Armastage oma tööd, olge viisakas ja mõistev kolleeg, innustage andekaid üliõpilasi.

Soovime palju õnne tööjuubeli puhul!