Kelle asi on rahvastik? Teadmisest otsuseni

„Mis saab Eesti rahvastikust?“ on küsimus, mis üha sagedamini ületab meedia uudiskünnise, kirjutab TLÜ Eesti Demograafia Instituudi nooremteadur Leen Rahnu.

Kahanevate sünnipõlvkondadega kohanemine valmistab peavalu haridusringkondades, kus lahendusena on pakutud riigigümnaasiume; tööealise elanikkonna liikumine linnadesse või Eestist välja ei ole ammu enam ainult kohaliku omavalitsuse probleem; siinse tööjõu struktuuri mõju ettevõtluse arengule pakub huvi majandusanalüütikutele.

Kindlasti on igaühel siin ka oma isiklik arvamus – tunne selle kohta, et kuidas asjad lähevad. Kaudselt on iga inimene, kes ühiskonnas toimuvat tähele paneb, oma mõttes ka rahvastikku prognoosinud. Samas, kui hästi me tegelikult teame, mis on ühe sisuka rahvastiku prognoosi koostamise eeldused? Või kas oskame prognoosist puudust tunda, selle järgi küsida siis, kui on vaja langetada mõne piirkonna tulevikku puudutavaid planeerimisotsuseid?  

Dr. McKibben: uurib väiksemate piirkondade rahvastikku

TLÜ Eesti Demograafia Instituut võõrustab sügissemestril DoRa programmi toel USA külalisõppejõudu Dr. Jerome McKibben’it, kellel on rahvastiku prognooside koostamise alal üle kahekümne aasta pikkune kogemus. McKibben on keskendunud just väiksemate piirkondade rahvastiku muutuse prognoosimisele. Väikese piirkonna all mõisteakse kas maakonda või linna, mille rahvaarv on laias laastus 10-50 000 inimest.

Kui suuremad linnad ja Harjumaa välja jätta, siis Eesti maakonnad just seda mõõtu ongi, jäädes viimase rahvaloenduse seisuga üldjoontes vahemikku 30-50 000 elanikku. Prognoose koostatakse ka sellistele piirkondadele, kus elanikke paari tuhande ringis. Sel juhul on tegu mikropiirkonnaga. Samuti on võimalik koostada eriotstarbelisi prognoose, mille sihiks on  hinnata kindlates elanikkonna rühmades toimuvat – näiteks tarbijate hulka, elamuvajadust, lasteaia- või koolikohtade arvu jmt.

Keskne tegur, millest rahvastikuprognoosid lähtuvad, on rahvastiku koostis, ehk täpsemalt see, kui palju on mehi ja naisi ning mis vanuses nad on. Näiteks piirkonnas, kus on palju naisi, aga nad on valdavalt keskealised, ei ole põhjust oodata tõusvaid sündimusnäitajaid, mis looks vajadust lasteaia kohtade järele. Samas, on need naised tõenäoliselt veel vähemalt 20-30 aastat tööturul ning mida kõrgem on nende haridustase, seda suurema tõenäosusega suudavad nad vajadusel ennast täiendada või ümber õppida. Nii on rahvastiku sisemise arengupotentsiaali hindamisel soo- ja vanuskoostise kõrval olulised ka rahvastiku sotsiaal-majanduslikud näitajad, tervis jpm.

Väiksem piirkond on tundlikum

Üldiselt kujuneb ühe rahvastiku struktuur pika aja jooksul, sündide ja surmade omavahelises koostoimes. Tänapäeval on aga üha olulisemaks rahvastiku struktuuri määravaks teguriks kujunemas ränne. Nii näiteks hoogustavad ühes sektoris kaotatud töökohad oluliselt rahvastiku loomulikku vananemist, sest uue töö otsingul vahetab elukohta mitte ainult tööealine elanikkond, vaid kaasa tõmmatakse ka nende lapsed. Kui suuremas piirkonnas aitavad eri tegurid ühes sektoris toimunud muutuse mõju tasakaalustada, siis mida väiksema piirkonnaga on tegu, seda tundlikum on rahvastiku struktuur taolistele planeerimisotsustele. Teiselt poolt on ka planeerijal väikses piirkonnas vähem ruumi eksida – iga otsus peab arvestama konkreetse rahvastikuga.

Nende küsimuste üle arutledes märkis Dr. McKibben, et tavaliselt tunnetatakse vajadust rahvastiku prognooside järele kõige teravamalt siis, kui ekslik hinnang rahvastiku kohta on viinud suurte kuludeni. Näiteks tõi ta juhtumi Illinois’i osariigist, kus otsustati ehitada kolm uut kooli. Otsuse ajendiks oli asjaolu, et samasse piirkonda rajati asum ligi 3000 uue majapidamisega. Koolide kavandajad ei arvestanud aga, et tegu oli linnatüüpi elamutega, kus lapsed olid väga vähestel leibkondadel. Kavandatud 2000 lapse asemel tuli piirkonda juurde mõnisada last. Kuna iga kooli rajamine maksis ligi 25 miljonit dollarit, siis majanduslik kulu oli loomulikult märkimisväärne.

Eesti konteksti arvestades veelgi aktuaalsem on olukord, kus rahvastiku kahanemine sunnib koolide arvu vähendama. Siinkohal kirjeldas McKibben taas näidet oma praktikast, kus piirkonna elanikkonna vastuseisu tõttu ei suudetud kokku leppida koolide arvu vähendamises, kuigi prognoos sellele vajadusele selgelt viitas. Kui ta sama piirkonda kümne aasta pärast uuesti külastas, olid kõik sealsed koolid ikka alles, aga oluliselt kehvemas seisus kui varem. „Õigel ajal tegemata jäänud ebapopulaarne otsus osutus kogukonnale pikas perspektiivis väga kulukaks,“ nentis McKibben. 

Hoiab ära asjatuid kulutusi

Teiselt poolt leidub ka rohkesti positiivseid näiteid, kus rahvastiku muutusega arvestamine on aidanud ära hoida asjatuid kulutusi. McKibben tõi siinkohal ilmeka näite Põhja-Carolina osariigist, kus tarbevee süsteeme haldav ettevõte kavandas ulatuslikku investeeringut veesüsteemide laiendamiseks. Kuna piirkond oli viimase kahekümne aasta jooksul tublisti kasvanud, siis eeldati, et ka vee tarbimine kasvab. Rahvastiku analüüs näitas aga, et hoolimata majapidamiste arvu kasvust, oli keskmine inimeste arv majapidamise kohta tegelikult veerandi võrra vähenenud. Seega tuli kliente majapidamiste näol küll juurde, kuid veesüsteemi tarbijate tegelik hulk ei kasvanud ning vajadust süsteeme laiendada ei olnud. 

Kokkuvõtteks. Kui soovime teadmistepõhiselt otsuseid langetada, siis rahvastiku muutuse seaduspärasuste tundmine on üks oluline osa teadmisest, mida tuleks ühiskonnaelu korraldust puudutavasse otsustusprotsessi kaasata. Head otsused ei sünni demograafi töölaual ega ka rakendusdemograafi koostatud prognooside kaudu, vaid ainult koostöös, kus rahvastikuteadlased, prognoosijad, planeerijad, poliitikakujundajad, investorid jt ühiselt lahendusi otsivad. Kõik rollid selles ahelas peavad olema täidetud.

* * *

Tallinna Ülikooli struktuurireformi valguses on sobiv aeg mõelda, et millisena näevad erinevate valdkondade eestvedajad oma valdkonna (potentsiaalset) rolli selles ahelas, kus teadmine rahvastikust tõlgitakse otsuseks?

Oskus osaleda selles ahelas võiks olla üks nendest positiivsetest omadustest, millega TLÜ lõpetajad siinsel kõrgharidusmaastikul tulevikus silma paistavad. Just ülikoolis peaksid tudengid kogema toimivat valdakondadevahelist koostööd, kus demograaf, statistik, inimgeograaf, linnaplaneerija, säästliku arengu eestvedaja, riigiteadlane ja haridusuuendaja, kohtuvad sama laua taga ning loovad koos teadmise rahvastiku muutuse tähenduse kohta.

Rahvastikuprognooside kursusel osalemine oli üks selline võimalus, mida tänavu sügisel kasutasid kümmekond Tallinna ning Tartu noorteadlast ja praktikut. Ka 2015. aasta sügissemestril on kavas korraldada rahvastiku prognoose puudutav kursus, kuhu on oodatud osalema kõik, kes tahavad rahvastiku teemadel edasi ja kaasa mõelda.

Dr. Jerome McKibben pidas sel nädalal Studia Generalia sarjas loengu USA moderniseeritud rahvaloendusest ja selle väljakutsetest.

Foto: Piret Räni