Rektor professor Tõnu Viigi kõne Tallinna Ülikooli avaaktusel

Tallinna Ülikool immatrikuleerib tänavu üle kahe tuhande uue üliõpilase. Mul on suur au teid täna tervitada meie ülikoolipere uute liikmetena. Te olete saanud akadeemilise kogukonna liikmeks ja kannate siitpeale edasi meie ülikooli akadeemilist vaimu. Selle vaimu juurde tulen ma veel oma kõnes tagasi, aga vahepeal pöördun ma inglise keeles meie uute rahvusvaheliste üliõpilaste poole.

I will continue in English to address our International students: about 10% of our new students, about 200 in total, have come from abroad. It is my honor to welcome you at the beginning of your first year of study at Tallinn University. I hope you will find yourself at home with us, and that we will be able to satisfy your highest academic aspirations. Welcome to Tallinn, and welcome to Tallinn University. From today on you are officially members of our academic community, and I hope that you will be touched, inspired, and transformed by the academic spirit of the university. 

Two remarks before I switch back to Estonian: The first is about the history of the university. In one sense Tallinn University is a young university that came to existence in its current shape in 2005. Yet it has long historical roots, for in 2005 it merged more than 10 already existing academic institutions with their distinct histories. Most notably in 1919 the Pedagogical seminary was founded at this very place where our campus is located. That was over a hundred years ago. Yet another constituent part of our university – our academic library – stems from the Oleviste Church Library that was founded in the 16th century. Now, this library had its predecessor and collections coming from the Library of the local Dominican Order, which was founded already in the middle of the 13th century. Thus, we can talk about pre-history of Tallinn university that is almost as old as the City of Tallinn - about 700 years.

And another remark is regarding the current state of affairs.  Among our international students we have 40 new students from Ukraine, and altogether now we have about 100 members of the University who hold Ukrainian citizenship. Tallinn University has condemned Russia's aggression against Ukraine, and our students have made a remarkable effort in supporting Ukrainians. I am asking you all not to hesitate to contribute as well. I invite you to show your interest, and to be active in this regard. 

Let me now turn back to Estonian and talk about your encounter with what I called academic spirit. 

Head 2023. aasta sisseastujad! Kui ma ise kunagi ise 1. septembril 1986 oma alma materi uksest sisse kõndisin, ei teadnud ma veel, et olin teinud ühe kõige parema sammu oma elus. Ma sain tuttavaks inimestega, kes on siiamaani ühed mu parimad sõbrad. Ma sain olla akadeemilise kogukonna liige, kellelt mul oli erakordselt palju õppida. Ja ma sain üsna ruttu aru, et sellel kogukonnal on oma väärtused, oma käitumiskultuur, oma staatus ja mis kõige tähtsam - oma eriline viis teadmiste saamiseks ja tõe taotlemiseks.  

Inimesi on ülikoolis muidugi igasuguseid, aga ülikoolielu ideaaliks on püüe tõe ja teadmiste suunas, mis annaksid meile nii adekvaatse pildi tegelikkuse eri aspektidest kui tänased uurimistöö vahendid seda vähegi võimaldavad.  Selle ideaali saavutamine eeldab avatud teadmishuvi, eelarvamustevaba ja julget küsimuste seadmist, metoodiliselt korrektset lähenemist, intellektuaalset vaidlust ja tõenduspõhist selgitamist. 

See eelarvamustevaba ja erapooletu tõetaotlus ning selle pühendunud inimeste kollektiiv annabki kokku selle, mida me võime akadeemiliseks vaimuks kutsuda. Ja nii võin ma liialduseta öelda, et kokkupuude akadeemilise vaimuga on muutnud mu elu.

Elumuutvad kogemused on sellised, kus välisest sündmusest saab ka sisemine ümberkujunemine. Üks minu lemmiktekste, mis niisugust olukorda kirjeldab, on Francesco Petrarca kuulus kiri tema rännakust Ventosuse mäe tippu (Prantsuse Alpides) 1336 aastal. See mägi, prantsusepäraselt Ventoux, on u 2000 meetrit kõrge, ning ilma tänase teedevõrguta võis matk sinna ja tagasi võtta paar päeva. 

Petrarca kuulus kiri on justkui matka päevik, mis kirjeldab nii väliseid olusid ja maastikke kui ka autori muljeid ja elamusi tema teekonnal. Tänaseks on sellest võrdlemisi lühikesest kirjutisest kujunenud üks kultuurigeograafia tüvitekste, mis analüüsib maastiku taju ja sellega seotud kogemust. Täpsemalt on seal nii, et maastiku proportsioonid avavad justkui peegeldusena teadvuse sisemise ruumilise ulatuse, milles Petrarca, lähtudes oma akadeemilistest eeskujudest, leiab tee oma hinge sügavusse. Ning väliselt kogetu majesteetlikkus muutub sisemiseks rikkuseks läbi ühe teatava eituse. 

Mind ennast juhatas Petrarca juurde Ülar Ploom, kes üheksakümnendate keskel tõlkis Petrarca „Secretumit“, mis on juba pikem ja põhjalikum sisekaemuse analüüs. Aga ka kõnealune kiri rännakust Ventoux mäele on ühes 1996. aasta Akadeemias Mari Murdvee tõlgituna eesti keeles ilmunud. 

Kohe oma kirja alguses võtab Petrarca vastata küsimusele, miks ta selle rännaku üldse ette võttis: see oli “/…/ juhituna ihast näha silmatorkavalt kõrget kohta". See oli avastamise iha, uue vaate omandamise soov, ja uue põneva kogemuse omandamise soov, ja selles mõttes tahtmine oma teadvust avardada.

Aja kokkuhoiu eesmärgil jätan ma teekonna kirjelduse vahele ja peatun ainult sündmusel, mis leidis aset Ventoux mäe harjal. Petrarca silme ees avanes suurepärane vaade - paremat kätt Lyoni provintsi mäed ning vasemat kätt Marseille' laht. Petrarca kirjutab, kuidas ta neid kordamööda imetles, sest vaade oli tõepoolest majesteetlik ja lummav, ning et see vallandas autoris tunnetetulva, mis puudutas looduse ilu, kodumaa igatsust, Petrarcat enda käekäiku ja maailma loojat. Ja siis, tunnetetulvast haaratud, taipas ta sisse vaadata Augustinuse raamatusse „Pihtimused“, mis tal mäe otsas kaasas oli, ning ta luges sealt lause, mis teda vapustas. 

See lause tuleb „Pihtimuste“ X raamatust ning kõlab järgmiselt: „Ja lähevad inimesed imetlema kõige kõrgemaid mägesid ja mere hiiglaslikke voogusid ja jõgede avaraimat lainetust ja ookeani ulatust ja tähtede ringkäiku, ja jätavad maha iseendid.“

Niisiis on Petrarca olukorras, kus ta seisab 2000 meetri kõrgusel mäe otsas pärast mitmepäevast rännakut, imetleb vaadet, ja loeb et selline imetlus võib kaasa tuua iseenda unustuse. See lause otsekui põletab Petrarcat, ja ta taipab, või vähemalt nii ta kirjutab, et oleks võinud juba Augustinuselt ja antiiksetelt filosoofidelt õppida, et välismaailmas, nii suurejooneline kui see ka ei ole,  ei ole midagi nii vaimustavat, mida annaks võrrelda hinge sisemaailmaga – mikrokosmosega. Sellest taipamise hetkest alates pööras ta pilgu oma sisemusse ning kogu allatuleku ajal ta enam millestki välisest ei mõelnud ega rääkinud.

Kas me võime järeldada, et matk mäetippu oli olnud asjatu? Ei, sest see oli eeldus sissepoole minekuks, mida Petrarca kirjeldab. See ei olnud niisugune eitus, mis oleks eelneva tühistanud, vaid selline, mida Hegel kirjeldab oma „Loogikateaduses“, kus eitatu jääb järgmisesse momenti alles. 

Ja siin jõuan ma oma metafoori joonistamisega lõpuni. Küllap mõistate juba isegi, mida ma ütelda tahan. Ülikool peaks olema teile midagi samasugust nagu Ventoux mägi oli Petrarcale. Ülikool pakub teile võimaluse, isegi sunnib teid vaimseteks ja füüsilisteks seiklusteks, ning ma loodan, et need seiklused ja väljakutsed teid vaimustavad, aga see kõik on vajalik ikkagi ainult selleks, et avaneks uks iseendasse; et tekiks kogemus, mis teie sisemist mõttemaailma muudaks. 

See sisemise muutuse või transformatsiooni kogemus ongi osasaamine akadeemilisest vaimust. 

Vaimsuse püüe tähendab soovida ärkvelolekut, reflektsiooni, teadlikkust, väljumist meid juhtivate automatismide, mõtte- ja käitumise krampide kulgemisest, ootamatuid pöördeid ja teraseid küsimusi. Kokkupuude vaimuga tähendab elulisi sündmuseid, mis vaimsuse püüet toetavad ja viivad teadvuse avardumiseni.

Ma loodan väga, et ülikool teie jaoks niisuguseks kogemuseks saab. Ärge siis laske ennast eksitada kõiksugu õppekavadest, eksamitest, kohustuslikust kirjandusest, õppekorralduseeskirjast ja muust taolisest. See on ülikoolielu vajalik, aga väline osa. Teie peamine ülesanne, nagu öeldud, seisneb oma teadvuse avardamises ja rännakute ettevõtmises, mis seda eesmärki teenivad, olgu need rännakud siis ruumilised, virtuaalsed või vaimsed.

Selleks, et ülikool teiega õnnestuks, - et see ruumiline koht koos kõikide oma võimalustega muutuks teie elu sisemiseks rikkuseks, tasub tähele panna ka mõningaid õppetunde Petrarca rännakust: 

• esimene ja võib-olla kõige raskem on tahe tahta: kõigepealt tuleb omada iha või soovi oma teadvust avardada, muidu ei juhtu midagi; 
• teiseks tuleb mitte karta ette võtta füüsilisi ja vaimseid rännakuid selle eesmärgi nimel (muu hulgas tuleb osaleda õpirändes);
• kolmandaks tuleb alati käepärast hoida häid raamatuid, ka siis kui te ronite 2000 meetri kõrgusele;
• ja neljandaks see kõige keerulisem: väline peab muutuma sisemiseks; füüsilised võimalused peavad muutuma vaimu avaruseks … nii nagu eespool räägitud.

Kokkuvõtteks: 

• peab tahtma, 
• peab soovitud eesmärgi nimel midagi tegema, 
• raamatud peavad kaasas olema, 
• ja väline peab muutuma sisemiseks rikkuseks.

Head uued ülikoolipere liikmed! Õppige osa saama akadeemilisest vaimust ja ärge oma akadeemilist elu pelga õppekava täitmisega maha magage!

Ja ärge ka oma muud elu maha magage, integreerige akadeemiline vaimsus oma elu osaks! 

Ma soovin teile head algavat õppeaastat, kallid esmakursuslased ja kõik teised ülikooli akadeemilise pere liikmed!

Tõnu Viik
Tallinna Ülikooli rektor

 

Avaaktuse ja hoovimelu pildid