Kuidas ma ERASMUS-üliõpilasena aasta Kataloonias veetsin

Silmapilk hiljem leian end sukeldumas pildialbumisse, et järgnevad tunnid läbi fotojäädvustuste Erasmuse aegu meenutada. Ühtlasi leian kausta pealkirjaga „kirjad koju“. Olin nende kirjade olemasolust küll teadlik, kuid millegi tõttu polnud ma neid peale vahetusaastalt koju naasmist kordagi avanud. Nüüd aga lasen ajal peatuda ning rändan oma alateadvuses ja mõtetes tagasi nelja aasta tagusesse aega. Silme ette kangastub üks teadmisjanune ning parasjagu uudishimulik kolmanda kursuse tudeng Eestist, kes oli äsja saabunud oma pagasiga tema jaoks seni avastamata riiki, et eksperimenteerida elu võõras linnas ning elada puhta lehena sisse kohalikku elustiili. Ja ühtäkki tulevad meelde esimesed emotsioonid, ninna tungib minu kortermaja kõrval asuva pagariäri hommikuste croissantide lõhn. Meenub esimene koolipäev, kus vanalinna labürindina näivatest kitsastest tänavatest püüdsin otseteed ülikoolini leida. Meenuvad   inspireerivad ja meeldejäävad kohtumised ning hindamatud õppetunnid terveks eluks. Kuid kõigest järjepanu.

Vahetusüliõpilasena välisülikooli kandideerides oli minu soov end proovile panna võimalikult erinevas kultuuri- ning keeleruumis. Seetõttu osutus minu valikuks ülikool Hispaanias, täpsemini Kataloonias, mägedest ümbritsetud linnas Vic’is. Ülikool, kus järgnevad kaks õppesemestrit sotsiaaltööd tudeerisin kandis nime Universidad de Vic. Mäletan end tol korral juurdlemas selle üle, miks oleks perspektiivikas suunata sotsiaaltöötudengina oma pilk Põhjamaade poole, kus meie sotsiaalpoliitika ning hoolekandesüsteemide alusmudelid suuresti pärit on. Ometi aga paelus mind vastukaaluks kinnisideena mõte astuda oma harjumuspärasest mugavustsoonist võimalikult kaugele ning saada osa ühe multikultuurse ühiskonna sotsiaalprobleemidest, teistmoodi lähenemistest ning uuena näivatest lahendustest. Minu soov tundma õppida pealtnäha erineva taustsüsteemiga riigi uusi sotsiaalpoliitilisi lähenemisnurki ning tunnetada lahenduskeskse sotsiaaltöö võtmeelemente sai teoks. Ühtlasi õppisin ära üsna kiiresti, et hoolimata sellest, et mõnikord võivad õppejõud tunde end lõunamaalastele omaselt oodata lasta, ei tasu alahinnata kataloonlaste üldist töökust ja õpetamismentaliteeti. Piirkonnas, kus kohalikud räägivad nii sinu kodu- kui ka riigikeelest erinevat keelt (Vicis räägitakse katalaani keelt) ning kus õppetegevus toimub harjumuspäratult inglise keeles, toimub aga suur enese proovilepanek, tänu millele õppisin end paremini tundma, arenes isiklik töövõime ja omandasin uusi toimetulekumehhanisme. Õpilaste ning õpetajate vahelised suhted olid aga just nii soojad ja personaalsed nagu ma Hispaanlaste külalislahkuse peale mõeldes arvanud olin. Tunnid olid läbiviidud üldjuhul väikese seltskonnaga ning õpilase ja õpetaja vahel toimus pidev interaktsioon ning dialoog. Tagantjärgi mõeldes omandas välismaal õppimise kogemus minu jaoks väga olulise väärtuse hilisemas elukutsevalikus. Usun, et just tänu sellele, et töötasin tunnustatud õppejõudude käe all projektide kallal, mis keskendusid peaasjalikult kogukonna kaasamisele lastekaitsetöö perspektiivis, sain veendumust, et mulle südamelähedasemaks on töö rõhutute ning kõige kaitsetumate lastega - nendega, kes tihtilugu iseenda eest seista ei saa ning kes vajavad seetõttu meie tähelepanu, märkamist ning sekkumist kõige enam. Olin leidnud endale kutsumuse, mis saadab mind tänaseni.

Pealtnäha erisuguses ühiskonnas õppisin enda üllatuseks aga aja möödudes märkama ennekõike ühiseid jooni ning tõmbama paralleele keskkonnaga, kust olin tulnud. Ühtäkki taipasin, et kauge ja võõras võib omandada ajas hoopis teise tähenduse. Tundsin end mägedest ümbritsetud Vicis peale esimese semestri lõppu sedavõrd koduselt, et teadsin, et minu aeg siin ei ole veel päris läbi. Taipasin, et see, mida ma õpin ja kuhu ma oma eluteel liikumas olen sobib mulle ning otsustasin kandideerida veel teiseks semestriks. Etteruttavalt pean tõdema, et just teine poolaasta, mil tunnetasin, et olen saanud kohalike osaks, andis mulle hindamatuid kogemusi ja teadmisi iseenda ja maailma toimimise kohta. Oma viimases kodustele saadetud kirjas olen tõdenud: „Tänavad, mis siia jõudes tundusid kui labürendid on muutunud pea, et kinnisilmi läbitavateks. Tuttavad näod hommikul pagariäris naeratavad sind nähes ja pakivad sõnu lausumata kaasa sinu lemmiksaiad. Vaated ümbritsevatele mägedele on muutunud igapäevaseks, päevarütm saanud omaseks, inimesed lähedasemaks..“ Peale ülikooli lõpetamist teadsin, et jäänud on veel üks eesmärk, mida soovin Hispaanias olles täide viia ning see on rännak Santiago de Compostelasse. Peale seda tundsin, et olen valmis koju minema teadmisega, et olen leidnud selle, mida enesele teadmata otsima olin läinud. Enamus, kes on kogenud välisriigis elamise, õppimise või töötamise kogemust on jaganud minuga sarnast mõtteviisi, et ära oldud aeg on maailmavaateliselt midagi enese sees liigutanud. Avardunud on silmaring, teadmised erialast, oskus kriitiliselt mõelda.. Kuid akadeemilisele küpsusele lisaväärtuseks on kasvanud isiksus.  Kultuuridevahelise erinevuse tundmaõppimine olukorras, kus üle 80 tudengi erinevatest riikidest on sinuga sarnases olukorras paneb mõistma, et maailm on üks ning see teadmine liidab.

Ilmselt ei ole kokkusattumus, et Kataloonias olles hariduse-sotsioloogia tunnis kirjutama pidanud uurimus vabaltvalitud, kuid globaalset olulisel teemal keskendus Ida-Aafrika ühe maapiirkonna hariduse kättesaadavusest tingitud ebavõrdsusele inimese elusaatuse ning tervisekäitumise üle. Uurimust kirjutades oskasin sellest vaid unistada, et kunagi vabatahtlikku tööd kusagil teadlikuma tervisekäitumise ja hariduse kättesaadavuse nimel teeksin. Natuke rohkem kui aasta tagasi tulin tagasi aga Keeniast just sedasama vabatahtlikku tööd tegemast. Täna mõtlen, et ilmselt pole ka see juhus, et just nüüd, mil mu õppejõud palub mul kirja panna mõned oma mõtted Erasmuse kogemuse kohta, on minul juba pikemalt aega soov kogeda seda, mis juba neli aastat on mind lisaks Põhjamaade kargele ja ürgsele loodusele avastama kutsunud. 

Teksti autor on Sandra Sutting, Sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse eriala magistriüliõplane