“Lapsepõlv ilma Pöial-Liisi, vapra tinasõduri või lumekuningannata?”
Hooaja viimases “Ekspert eetris” saates oli külas Lastekaitse Liidu lapse õiguste programmi koordinaator ja TLÜ ühiskonnateaduste instituudi vilistlane Helika Saar. Saatejuht Mart Soonikuga võeti lastekaitsepäeva eel fookusesse lapsed ja nende õigused, lastekaitse ning vaimne tervis.
Oleme praeguseks ühiskonnana igapäevaselt silmitsi küsimustega, kuidas teha hääletud hääled kuuldavaks ehk kuidas toetada lapsi, neid ümbritsevaid täiskasvanuid ja laste heaks töötajaid.
Helika Saar on Lastekaitse Liidus koordineerinud laste õiguste programmi juba kaksteist aastat ning puutunud palju kokku sellega, et inimesed, lastest rääkimata, ei ole kursis oma põhiõigustega. See, et me ei tunne seaduseid ja õigusi, mis meie elu väga palju mõjutavad, andis talle omal ajal tõuke tulla Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö magistrantuuri.
“Huvikaitses tegutsemise tööpõld on lõputu, inimõigustega tuleb tegeleda 24/7. Mitukümmend aastat on räägitud: “Ära löö last”, kuid seda lauset on vaja aastal 2021 ikka korrata, sest meil on endiselt 36% täiskasvanuid, kes arvavad, et laste kehaline karistamine on kasvatusmeetod. Laste füüsiline karistamine on seadusega keelatud juba aastast 2016,” räägib Saar.
Laste vaimne tervis, suitsiid, seksuaalne väärkohtlemine, kiusamine - kõik need on väga rasked ja valusad teemad, aga nendest tuleb rääkida. “Samas ei tohi ära unustada kõike, mis teeb rõõmu,” lisab Helika. “Laps oma arvamusega ja lapse parim huvi on see, mis peab keskmes olema”. Laste õiguste teema on järjepidev töö. Lastekaitse päeva hakati tähistama pea kolmkümmend aastat tagasi ning nüüd oleme jõudnud selleni, et saame 1. juunit tähistada lipupäevana, riikliku tähtpäevana.
Lastekaitse Liit lähtub oma tegevuses ÜRO Laste Õiguste Konventsioonist. Töö selle nimel, millesse ta usub, paneb Helika silmad särama. Saate “Ekspert eetris” stuudiosse saabus ta aga otse Luua Metsanduskoolist, kus õpib kõigele tasakaaluks nüüd lisaks ka loodusretkede juhtimist: “Kõik inimesed peaksid terve elu tegema neid asju, mis innustavad, sest kui teed asju, mis sind ennast innustavad, siis paned ka teisi innustuma.” Just seepärast on tal praegu raske pealt vaadata, kuidas plaanitakse laste huvihariduse rahastamise kärpimist.
Helika küsis enne saadet kuulajatelt, kas me kujutame oma lapsepõlve ette ilma Pöial-Liisi, väikese merineitsi, vapra tinasõduri, inetu pardipoja või Lumekuningannata? Hans Christian Anderseni, maailma ühe tuntuima muinasjutuvestja, enda lapsepõlv oli samuti väga raske. Ta saadeti ära kaugesse kolkakooli pagendusse, kus koolijuht keelas tal luuletuste ja lugude kirjutamise. See aga oli just see, mis Anderseni silmad särama pani ja talle elujõudu andis. Kui rõõm ära võtta, pole ka ime, et Andersenil olid probleemid vaimse tervisega ja mõtted enesetapust. Ainult tänu sellele, et ta leidis toetajad, saame me täna neid lugusid lugeda. Kui palju vaesem oleks olnud meie endi lapsepõlv, kui me ei oleks sellest osa saanud?
“Võimalus tegeleda sellega, mis sind ennast põlema paneb, oli oluline nii aastal 1882 kui ka täna. Meie aga räägime nüüd sellest, et riik kärbib kohalikele omavalitsustele eraldatavat huvitegevuse rahastamist. See on äärmiselt kurb, sest huvitegevus on tegevus, mida laps naudib ja mis on talle huvitav. See annab lapsele arenguks väga suure jõu. Lapse arengus on kõige olulisem rõhuda tugevustele, see on sotsiaaltöö kontseptsiooni alus. Laps ei pruugi olla kõige parem matemaatikas, küll aga mõnel muul alal, mis talle tõesti rõõmu ja huvi pakub ning tänu millele ta on võimeline elus üldse hakkama saama. Tuleb leida üles need asjad, milles me igaüks tugevad oleme,” rõhutab ta.
Huvitegevuse positiivsete mõjude hulka kuulub ka selle ebavõrdsust tasandav, riskikäitumist vähendav ja ennetuse ja vaimse tervise mõttes toetav jõud. Helika Saar toonitab, et nüüd, kus räägime laste vaimse n-ö “kollapsist”, võttes arvesse ärevushäirete ja depressiooni kasvu, on lubamatu, et praegu seda riigieelarves ei toetata. See võib tähendada tulevasi ja palju suuremaid investeeringuid nende laste probleemiga tegelemisesse, selle asemel, et neid eos ennetada. James J. Heckman sai ennetustegevuse rentaabluse tõestamise eest aastal 2000 lausa Nobeli preemia.
Seda vastuolu on väga raske mõista. Ühelt poolt räägitakse kampaania korras vaimse tervise tähtsusest, samal ajal huviharidust koomale tõmmates. Helika Saar lisab: “Kui me tahame rääkida kestlikust Eestist, kus kolmekümne-viiekümne aasta pärast oleks õitsev ühiskond, siis lapsed on ju need, kes seda panust annavad. Me peame nende laste heaolusse panustama täna. Lapsed ei ole mitte ainult meie tulevik, seda on alati räägitud. Lapsed on ka meie olevik ja me tahame, et nendel lastel oleks täna hea olla. Kui neil on täna hea olla, annab ta ehk oma panuse tulevikus, et kogu Eestil oleks parem olla.”
Kui lisada siia juurde praegune Covid-kriis, on probleem veelgi rohkem võimendatud. Pandeemia on kõikidel tasanditel suurendanud ebavõrdsusi, nii töösektoris kui majanduses üldisena. Soomes läbi viidud kriisi-aegsetest uuringutest on selgelt näha, kuidas mõjutasid 20. sajandi lõpu “lama” ajal tehtud kärped lastega perede teenustes, alusharidusest huvihariduseni, nende tulevikku täiskasvanuna. 1987. aastal sündinud lastest (kokku osales uuringus 60,000 last) kolmandik olid pidanud elu jooksul pöörduma psühhiaatri poole, ning 30% olid hiljem toimetulekutoetuse saajad. Kõik see viib lõpuks sotsiaalhoolekande süsteemi koormamiseni ja tänases vananevas vähenevas ühiskonnas see koorem ainult kasvab.
Vaata ja kuula järele meie YouTube'ist ja SoundCloudist, kust leiab ka ülejäänud salvestused: tlu.ee/eksperteetris.
