Madli Raudkivi: teaduskommunikatsioonis on kõige keerulisem üles leida üldsust kõnetav “rosin”

“Aga mida sa siis uurid?” on kahtlemata küsimus, mida iga teadlane, nii noor kui kogenud, tihti kuuleb. Oma teadustööst rääkimine peaks olema kerge – see on ju põnev teema, millest teadmisi palju. Teistpidi jälle, kust siis pihta hakata? Kuidas rääkida asjast, millest ise tead palju, kellelegi, kes sellest pea midagi ei tea? 

Eelmise aasta Teaduste akadeemia “Teadus 3 minutiga” konkursi laureaat, ühiskonnateaduste instituudi doktorant Madli Raudkivile tundus samuti konkursi alguses, et kolm minutit oma teemast rääkida ei ole kuigivõrd raske: “tunnen ju teemat hästi ja rääkida on sellest palju.” Kuid peagi avastas ta, et eduka teaduskommunikatsiooni jaoks on päris keeruline leida huvitavast materjalist üles laiemat üldsust kõnetav “rosin” ning see arusaadavalt ja paeluvalt edasi anda. “Kuigi minu jaoks tundus kõik, mida ma uurin, niivõrd põnev, siis teaduskommunikatsioonis tuleb teha valikuid, et kuulajat-lugejat teema juures hoida ja neid mitte üle koormata,” avastas Raudkivi. 

Raudkivi oli küll varasemalt tuttav “Teadus 3 minutiga” konkursiga ja näinud ka laureaatide videosid, kuid ei olnud ise osalemisele mõelnud. “Minu puhul sai otsustavaks instituudi õppejõudude toetus, kes kirjutasid tunnustava e-kirja ja leidsid, et nii minu uurimistöö teemas kui ka esinemisoskuses on potentsiaali,” toob ta välja positiivse märkamise ja nügimise julgustava mõju. Samuti leidis Raudkivi, et osalemine aitaks tõsta laiemat teadlikkust tema uurimistöö kohta hooldusperedest. 

Neile, kes kaaluvad, kas tasub “Teadus 3 minutiga” konkursil osaleda, rõhutab Raudkivi just võimalust oma teadustööd laiemale avalikkusele tutvustada: “see on väga hea võimalus oma teadusteemat populariseerida toetatud ja juhendatud viisil. Selliseid võimalusi ei ole kuigivõrd palju.” Ettekandeks ettevalmistamisel soovitab ta vaadata eelmiste aastate konkursivideosid, mis annavad hea ülevaate ettekande ülesehitusest. Samuti kinnitab Raudkivi kõigile, et kuigi konkursil osalemine võib esialgu tunduda ajakulukas, siis tagasi vaadates hindab ta kõiki uusi teadmisi ja kogemusi väga kõrgelt. “Konkursil osalemine tundus üsna suur amps, kuid kuna see on jaotatud üsna pika aja peale, seda toetavad toredad korraldajad, koolitajad ja teised osapooled, tänu millele on kõik osalejad selles protsessis hoitud,” sõnab ta.

Neile, keda huvitab nüüd, kuidas täpselt konkurss välja nägi, selgitab Raudkivi protsessi nii: “peale ülikooli vooru järgnes kahepäevane koolitus Lõuna-Eestis Heimtalis, kus õppisime teiste doktorantide ja noorteadlastega kuidas kaamera ees esineda ja kuidas selleks nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmistuda. Kõigi ettekanded filmiti professionaalselt üles ning tagasisidet andsid nii koolitajad kui ka osalejad. Kuna konkursi raames tuli kirjutada ka populaarteaduslik teadusartikkel ERR teadusportaali Novaator, käis selle jaoks juhiseid ja soovitusi andmas teadustoimetaja Jaan-Juhan Oidermaa. Peale koolitust oli omajagu aega, et tegeleda ettekande täiendamisega ja artikli kirjutamisega, millele järgnes peaproov Teaduste akadeemias ning siis sellele lõpugala.”

Koolitustest kõige väljakutsuvamaks osaks peab Raudkivi kaamera ees esinemise harjutamist ning koolitajate ja kaasosalejate tagasiside kuulamist, kuid leiab ka, et see oli väga väärtuslik. “Kuulajad märkasid esitluse sisus segaseid mõisteid ja teemaarendusi, mis vajasid selgitust ning koolitajad oskasid välja tuua detaile, mida ma polnud kunagi enda juures märganud. Näiteks on mul nõrk s-täht, mida pean enne avalikku esinemist veidike harjutama,” toob ta välja kasulikud nõuanded. 
Konkursile tagasi vaadates leiab Raudkivi, et sai sealt mitmeid kasulikke nippe, mida oma teadustööst rääkides, olgu siis kas kirjalikult või avalikult esinedes, kasutada. “Näiteks saime koolitusel näpunäite, et varvaste liigutamine esinemisel aitab ära hoida põlve füüsilist värisemise ning õigeaegsed ja väljakantud pausid on väga olulised,” jagab ta õpitud nõkse. Lisaks rõhutab ta kui oluline on ettekande või kirjatüki puhul valida selle fookus ning eraldada oluline ebaolulisest: “nagu konkursil osalemise jooksul korduvalt välja tuli, siis lugeja või kuulaja tähelepanu võib kaduda sekunditega, kuid on olemas palju võtteid kuidas seda vältida.”.

Madli Raudkivi nipid, kuidas oma teadustööst edukalt rääkida: 

• Hoia fookust sellel kes on ettekande kuulaja või artikli lugeja ning mida on tema jaoks oluline teada. Kas kuulaja jaoks on sinu teadustöö peamised kontseptsioonid ja mõisted selged? Kui ei, siis kuidas neid arusaadavalt ja ladusalt seletada, kuid mitte neid liialt üle koormata keerulise akadeemilise sõnastusega.
• Ära poe peitu keerulise akadeemilise sõnastuse taha! Sõnum peab olema kuulajale/lugejale selge ja arusaadav. 
• Kogu maailma (ja oma tehtud tööd) ei saa ühte ettekandesse panna - tee oma valikud ja "ohverdused" parema ettekande nimel. 
• Ära ole ettekande ajal robot, näita välja huvi oma teema vastu oma hääletooni, keha ja miimikaga. See huvi kandub üle ka kuulajale! 
• Näolihaste harjutused aitavad valmistuda ettekandeks - mudi õrnalt põski, liiguta huuli jne. Kuulaja saab erinevusest aru! 
• Varvaste õrn liigutamine aitab vältida põlve(de) värisemist. 
• Harjutamine teeb meistriks - lugematu kord peegli ees harjutamist annab enesekindluse ja õpetab ka kuidas komistuste korral taastuda. 

Vaata ka Madli Raudkivi teadusvideo