Riigiteadlased kummutavad müüte EKRE kohta

TLÜ riigiteadlased, võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts, poliitikasotsioloogia dotsent Mari-Liis Jakobson ja riigiteooria professor Leif Kalev avaldasid hiljuti artikli hinnatud teadusajakirjas Politics and Governance (Scopus SJR indeksi järgi Q1). Täpsemalt oli tegu ajakirja erinumbriga, mille fookuses olid parempopulistlike erakondade organisatsioonid ja organisatsiooniline ülesehitus. 

Artikkel kummutab kaks müüti, mis puudutavad Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (EKRE) – täpsemalt, EKRE organisatsioonilist toimimist. 

Müüt 1. Parempopulistlikud erakonnad (sh. EKRE) ei panusta eriti organisatsiooni ülesehitamisse ning loodavad edu saavutada peamiselt vaid karismaatilistele liidritele ja kõlavatele sõnumitele toetudes. 

Artikkel näitab vastupidist: kuigi EKRE päris Rahvaliiduga ühinedes (2012) ulatusliku üle-eestilise organisatsiooni, siis on sellest alates kõvasti pingutatud, et erakonnaorganisatsiooni laiendada, liikmeid aktiveerida ja värvata uusi. Nõnda on EKREst täna saanud üks kõige kiiremini kasvava liikmeskonnaga parteisid Eestis. Ajakirja erinumber tervikuna sedastab sõnumit, et massiparteid on uues vormis tagasi. Seda just parempopulistlike erakondade näol, kes soovides olla tõelised „rahvaparteid“, panevad paljude liikmetega massiorganisatsioonide ülesehitamisele kõvasti rõhku. 

Müüt 2. Parempopulistlikud erakonnad (sh. EKRE) on ülimalt liidrikesksed, mistõttu seal pole kohta sisedemokraatiale ja tavaliikmete aktiivsele osalusele.    

Käesolev artikkel näitab, et kuigi Helmeid peetakse erakonna sees vaieldamatult autoriteetideks, siis ei sõltu tehtud otsused kaugeltki vaid liidrite suvast. Erakonnas on mitmeid teisigi institutsioone ja võimukeskusi (juhtkond, volikogu, jne), millel on partei strateegilistele otsustele mõju ja seda ka liidritest sõltumatult. Lisaks sellele pakub erakond mitmeid osaluskanaleid ka tavaliikmetele. Näiteks korraldab EKRE tunduvalt tihedamini sisevalimisi kui ükski teine partei Eestis. Samuti on erakonnal teistest arvukamaid veebikanaleid, mille kaudu liikmed ja toetajad siseprotsessides kaasa rääkida saavad. Niisiis on eksitav pidada EKREt pelgalt liidrikeskseks, või lausa autoritaarseks erakonnaks. Ometi arutleb artikkel ka sisedemokraatia ootamatute varjukülgede üle. Näiteks ei pruugi sagedased sisevalimised tingimata olla üksnes sisedemokraatia näitaja, vaid ka viis, kuidas partei juhtfiguurid endale sobivat kohalikku eliiti kujundavad.  

Ajakirja erinumbris kirjutavad erinvatest Euroopa erakondadest ja nende organisatsioonidest mitmed teisedki tunnustatud populismi ja erakondade uurijad. 

Artikkel on Open Access formaadis kättesaadav SIIT.

 

FOTO: Tõrvikurongkäik 2018. Fotograaf: Rauno Vahtre