Arvo Valton

Arvo Valton, kodanikunimega Vallikivi (sünd 1935), on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi mäeinsenerina (1959) ja Üleliidulise Kinoinstituudi filmidramaturgina (1967).

Valton on töötanud mitmel erialasel kohal Maardu keemiakombinaadis ja Tallinna mõõduriistade tehases. 1968. aastast on Valton vabakutseline kirjanik. Ta oli aktiivselt tegev taasiseseisvumis-üritustes: Loomeliitude Kultuurinõukogu, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee esimese koosseisu liige, EV Riigikogu saadik 1992–1995. Rahvuslasena  on Valton sõna võtnud eesti keele ja kultuuri küsimustes, ta on lülitunud meie poliitika- ja vaimuellu tõsiisamaalises vaimus.

Arvo Valtonit võib pidada eesti modernistliku proosa rajajaks. Ta on kirjutanud ligi 60 raamatut (romaane, novelle, luuletusi, kunstmuinasjutte, filmistsenaariume, näidendeid ja libretosid), tõlkinud soome-ugri rahvaste, vene, bulgaaria, poola ning ungari kirjandust. Valtonit köidab argielu ja inimene, keda ta oma loomingus kujutab nii leebe huumori kui ka iroonia, satiiri ning sarkasmiga. Kahel korral on ta saanud Friedebert Tuglase novelliauhinna,  muuhulgas on ta ka Prantsuse kunstide ja kirjanduse ordeni (Ordre des Arts et des Lettres) rüütel (chevalier), Tallinna Ülikooli soome-ugri kirjanduste lektor aastast 2005, Tartu Ülikooli vabade kunstide professor 2009.

Valton on pühendunud hõimurahvaste iseteadvuse õhutamisele, olles üks soome-ugri rahvaste kirjanduselu juhtkujusid. Ta on aktiivselt tegev soome-ugri kirjanduste assotsiatsioonis, alates 1996 soome-ugri kirjanike assotsiatsiooni president. Arvo Valton on reisinud paljudes Euroopa riikides, kõigis endise NSVL-i vabariikides, Ameerikas ja Austraalias.

Arvo Valton promoveeriti Akadeemia Nord, nüüdse Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia audoktoriks 20. mail 2006.