Filmi- ja meediablogi

Emotsioon: filmitudengid üksikul saarel ehk genius loci

On saanud traditsiooniks, et septembri algul sõidavad filmitudengid üksikule saarele. Nii istusime ka meie, esmakursuslased, kolmanda septembri pärastlõunal Leppneemest praamile. Ees ootasid kolmanda kursuse tudengid ja hästi hoitud saladus, teadsime vaid, et kaasa tuleb võtta madrats-magamiskott ja et tagasi sõidame alles nelja päeva pärast.

Prangli reis

Meri. Lained. Tuul

“Prangli juba paistab!”

“Appi nad on kaameratega ju!”

Mikker nina alla, kaamera näkku ja naerupurtsatuste saatel intervjuud andma. Selline on siis filmitudengi elu.

Esimese päeva õhtu ja öö möödusid lahtipakkides, tutvudes, tantsides.

"Ja samal õhtul mõistsin, mis on vahet tavalisel peol ja filmikooli peol. Esimesel salvestab igaüks tantsu oma telefoniga. Iga endast lugupidav filmiinimeste kollektiiv on aga kaasa võtnud professionaalse kaamera, mis kogu möllu väärilise kvaliteediga jäädvustab." - Marian Vridolin

"Ühel hetkel oli väsimus nii suur, et uni kadus ära." - Markus Jõeveer

***

Teine päev, talgud. Et saarerahva ilmatu külalislahkuse eest kuidagigi tasuda, aitasime rahvamaja (ühtlasi meie ööbimispaiga) ümbrust korrastada. Pesime aknaid, puhastasime metsaalust võsast, kraamisime puukuuri, võtsime kartuleid. Õhtusöögil, mille kusjuures, nagu ka kõik teised söögikorrad, olime ise valmistanud, olid ilmed väsinud ja riided vihmast vettinud. 

Õhtuhämarus oli aga hoopistükkis uue ülesande alguseks. Juhuslikkuse alusel jagati meid tiimideks ning ulatati ümbrik filmiülesandega: Genius loci.
Kell võis olla üheksa, südaööks pidi võttegraafik valmis olema. Ja nii kuluski öö stsenaariumi kirjutamisele, planeerimisele, storyboardimisele. 

***

Kolmas päev. Vastavalt vahetustele alustasid varaseimad võtteid 06.30, viimased 15.30. Esimesed tiimid magama ei jõudnudki, viimased seevastu said paraja vihmasaju kaela - kõik viis võttetundi sadas vahetpidamata.

Rahvamaja saal, mattide, madratsite, krõpsupakkide ja inimeste meri. Arvestades läbivettinud riiete niiskusesisaldust, oli tõepoolest tegu merega. Aga filmid olid purgis.

***

Neljas päev. Kokkupakkimine, hommikusöök ja valminud üllitiste esilinastused. Praam. Saatmas kolmas kursus, ikka kaameratega, ja kõigile armsaks saanud suur, valge ja karvane Prangli Koer.

"Kui midagi reisi kohta kindlalt öelda saab, siis seda, et see tegi koduse voodi, ükskõik kui tavalise ja igava, lausa erakordselt mõnusaks." - Markus Jõeveer

***

Tallinn, kool. Kurgud kripeldavad, ninad nohisevad, hääled kähisevad. Enamikul meist on selja taga esimene kokkupuude filmielu ja -meluga, esimesed filmivõtted tervikliku tiimiga. Alles nüüd mõistame, mida tähendab kaameraga mudas sumpamine, lakkamatu külm vihm, pidevad tagasilöögid. Mõistame filmi valu.

Aga mõistame ka vihmas sündinud kaadreid, kambavaimu, ühtsustunnet, võidurõõmu. Mõistame filmi ilu.

Ja mis kõige olulisem, mõistame koha vaimu. Selle sooja ja koduse koha vaimu, mille on loonud Filmikool oma õppejõudude ja õpilastega.

"Olime räpased ja väsinud, kuid õnnelikud." - Polina

Erilised tänud ja soojad kallistused meie armsatele kolmanda kursuse õdedele-vendadele, tänu kellele Prangli-seiklus võimalikuks sai!

Teksti koostas I kursuse stsenarist Johanna Viskar. Tsitaatitde autoriteks kaasstsenaristid Marian Vridolin, Markus Jõeveer ja Polina Turov.