Režissöör ja vilistlane German Golub: nii kaua, kui oled noor ja naiivne, saab niimoodi kütta
“Kui sa terve elu teeks filme, aga ei saaks ühtegi senti ega auhinda – kas sa teeks seda?” viskab küsimuse õhku režissöör, tudengi-Oscariga pärjatud BFMi vilistlane ja hiljuti debüütmängufilmiga “Meie Erika” välja tulnud German Golub. Ta soovitab sellele mõelda just neil, kes kaaluvad BFMi filmikunsti erialal õppimist.
“See nõuab päris suure osa elust. Kas see on lihtsalt see, mis meeldib või on huvitav teha, või sa päriselt oled nõus tohutult aega, ressurssi ja ennast panema filmi tegemisse?” räägib Golub filmikunstist ja lisab, et filmi tegemisel pole miski garanteeritud.
Tema sõnul tuleks filmikunsti õppekava huvilistel jõuda kõigepealt endas selguseni, miks nad filmi teha tahavad. Seejärel võib sisseastumist julgelt proovida.
Golubi enda teekond BFMi filmikunsti õppekaval algas 2016. aastal. Oma lendu nimetab ta n-ö katsejänesteks – just nemad läbisid esimestena nelja-aastase programmi. Golubile sai üsna pea selgeks, et BFM ja filmimaailm on koht, kus ta peaks olema. "Teadlik ärkamine, et nüüd ma saan seda, mida ma tahtsin ja võtan kõike, mis sellest koolist on võtta,” kirjeldab ta.
“Jaak Lõhmuse filmiajaloo tunnid, kas Eesti või maailma omad, need olid kõige paremad,” meenutab ta kooliaega.
“Ma töötasin paralleelselt ka televisioonis. Ma tegin hommikul saadet, läksin ülikooli. Loengud lõppesid, jooksin, tegin õhtul saadet. Iga päev kuuest kaheksani, kui võtta töö ja kool kokku. Siis vahest vaatad maailma ajaloo filmi ja sul silmad hakkavad natuke vajuma. Aga peab ikka vaatama, et näha, mis mõte sellel filmil on, midagi õppida,” selgitab ta kunagist rutiini.
Tudengi-Oscarist täispika mängufilmini
Golub tõdeb, et võttis BFMist kaasa oskuse või teadlikkuse vaadata enda ümber ringi ja näha, millest saab lugu rääkida. Kui midagi väga tahta, ei tohi tema sõnul kohe alla anda, isegi kui esmapilgul ei tundu idee eriti teostatav või ratsionaalne. “See on näide minu diplomitööst “Mu kallid laibad” – 34-minutiline lühifilm,” räägib Golub ja nendib, et nende meeskond pigistas filmist välja maksimumi, mida tudengitele antud vahendid võimaldasid.
“Mu kallid laibad” (2020) valmis talvises Lõuna-Eestis kümne päevaga. Hiljem võitis Golub sellega Ameerika filmiakadeemia tudengi-Oscari, mis oli ka BFMile esmakordne. “Auhinnaga ei hakka vehkima kuskil, aga see andis ka mingit teatud kindlust, et äkki on riskimist väärt noorele tüübile anda võimalus teha suuremat filmi,” jääb Golub tagasihoidlikuks. Üks uks, mis võiduga veel avanes, oli Academy Gold Rising programm – see näitas selgelt ja kohati karmiltki, kuidas üks film valmima peaks, ja võimaldas tutvuda praktikatega väljaspool Eestit.
Kuus aastat hiljem, tänavu veebruaris jõudis kinolinadele Golubi esimene täispikk mängufilm “Meie Erika”. Idee Eesti olümpiavõitjast Erika Salumäest film vändata tärkas Golubil aga juba ülikooli ajal – spordifilme polnud tehtud aastast 1980, Ove Mustingu filmist “Kalev” (2022) veel ei teatud. Just Salumäe inimlik lugu ellujäämisest oli see, mis Golubis huvi tekitas.
Kas sa olid oma debüüdiks valmis? “Ma isegi ei usu, kas kunagi päris valmisolek on olemas. Võib-olla mõned asjad tulevad kõrvalt vaadates kergemini, aga see nõuab nii palju aega ja ajumahtu, et sellega tegeleda. Lõppude lõpuks – kui sa oled võtteplatsil ja sul on mingi 200 inimest pluss meeskond, siis hakkad mõtlema, et ma ei tohi seda niivõrd tähtsaks teha. Peamine on see, mis toimub kaadris ja stseenis,” mõtiskleb Golub.
Režissöör on filmi teenistuses
Režissööril ja tipp-loovjuhil tuleb Golubi sõnul meeles pidada ka seda, et filmi tegemine nõuab palju kommunikatsiooni, logistikat, nii rahalist kui ka ajalist ressurssi. “Sa vastutad koos produtsendiga põhimõtteliselt tuhandete inimeste ja sadade tuhandete eurode eest. Siis on see küsimus, kuidas ma nüüd ühest eurost pigistan maksimumi ekraanile välja niimoodi, et see päriselt ka töötab,” möönab ta.
Praegu on tal käsil juba teine täispikk mängufilm – “Teie teenistuses” – mille hiljuti lõpule jõudnud filmivõtted võisid kesta ka 14 tundi. Siis väike uinak, seejärel montaaži.
Golub ei lase aga suurel koormusel end heidutada: "Ma ei mäleta, kust ma kuulsin seda, aga see on õnnistus, et sa oled väsinud sellest tööst, millest oled unistanud! Siis kurta ei ole põhjust.” Samas on ta pidanud õppima siiski ka endale aega võtma, kasvõi sunniviisiliselt.
Võrreldes ülikooliaegset ja praegust ennast, arvab Golub, et ta on vähem kärsitu kui varem, ei kiirusta enam üleliia. Samuti on ta hakanud rohkem mõtlema sellele, mis on loole ja filmile tähtis: “Minu nägemuse järgi muutub film aja möödudes justkui iseseisvaks. Sa pigem teenindad filmi, kui lood seda – mul on filmidega rohkem selline suhe. Ma hakkasin rohkem kuulama, mida see film ise räägib või tahab.”
Rääkides aga sellest, mis teda filmitööd tegema innustab, ütleb ta nii: “Mis ma ikka muud teeks! Kui sellele on nii palju panustatud ja ma tahtsin sellega tegeleda, siis peab tegema. Mulle see meeldib. Ma loodan, et saan jätkata samas vaimus. Nii kaua, kui oled noor ja naiivne, saab niimoodi kütta.”
2026. aastal toimub vastuvõtt BFMi filmikunsti õppekavale. Eelkonkurss toimub SAISis perioodil 6.04 - 1.06.2026, esitada tuleb essee, CV, videotutvustus ja portfoolio. Vastuvõtukatsetele pääsevad eelkonkursi edukalt läbinud kandidaadid.
