Hagi Šein: väärt tulemuse kõrval on veelgi olulisem teekond selleni

Hagi, Te pälvisite Tallinna Ülikooli parima monograafia tiitli enda värskeima teleraamatu eest, mis kannab pealkirja „Digiajastu teleraamat“. Milline on olnud raamatu senine tagasiside?

Kui rääkida (televisiooni – toim.) sisust, siis on meil väikese riigi kohta üsna rikkalik ja omamaine pakkumine, hästi tehtud saateid ja häid tegijaid on kõigis suurtes telekanalites, meie auditoorium püsib eestikeelses teleruumis veel päris hästi koos.

Tallinna Ülikooli aasta parima monograafia auhind on minu jaoks uskumatult suur akadeemiline tunnustus, suur tänu neile, kes otsustasid, et see väärib sellist kiitust.

Valdkonna kolleegidelt olen päris palju pai saanud. Raamatu on tänaseks omandanud ligi 450 inimest ja seegi on teadusraamatu puhul hea tulemus. Mulle oli väga oluline Eesti senise teleajaloo uurimine lõpule viia, eks ma ikka kahtlesin selle kahe aasta jooksul, mil teksti kirjutasin, kas suudan juba 75 eluaasta piiri ületanud inimesena elutöö lõpuni viia, aga see õnnestus ja sellega tegin kingituse ka iseendale

Te olete meie telemaastiku ajalugu pikalt uurinud ning viimase teose keskmes on digiajastu. Kui nüüd mõelda tulevikule – näiteks televisiooni rollile aastatel 2022–2032, siis millest see raamat võiks kirjutada?

Digiaja televisiooni olulisim uuendus puudutas vaataja ja ekraani vahetut suhet – muutusid aeg ja koht ehk millal ja kus televisiooni vaadata. Vaataja vabadus valida nii ühte kui ka teist on enneolematu. 

Lineaarne televisioon toimib reaalajas. Saadete järelvaatamine leiab esmalt aset peamiselt samal päeval või nädala-kahe jooksul, lühikese ajanihkega. Voogedastus annab võimaluse leida saateid pikema ajanihkega neist portaalidest, kus sisu uuendatakse regulaarselt. Kõige kestvamad on telearhiivide failikogud, mis võimaldavad ajatut kättesaadavust, nagu raamatukogudki.

Neid nelja kasutusraamistikku eristab üksteisest see, milline on vaataja suhe sisuga ja millised on tema vajadused: kas vaataja ihkab vahetut sündmuses osalemist ja kaasaelamist, kas ta otsib sisu, mis aitab tal püsida ajaga kaasas, aktuaalses olevikus, või kas ta eelistab antud hetkel pigem noppida külluslikust pakkumisest midagi oma isiklikele huvidele, maitsele ja tunnetele sobivat.

Küsimus on, kuidas need neli raamistikku üheskoos mõjutavad vaatamisviise, kuidas inimesed hakkavad neid kombineerima ja nende vahel liikuma. Kas kõik digiaja telepakkumise viisid leiavad edaspidi majandusliku põhja, millele toetuda? Kas mõni neist võib kahaneda, kuni see teiste poolt välja surutakse, kuni tuleb vastu majandusliku otstarbekuse piir? Kas lineaarset televisiooni on edaspidi vaja 24/7 või nagu 1950ndatel – mõnel õhtul nädalas mõne tunni vältel? Ilmselt määravad tuleviku vaatajate käitumine ning see, mille eest ollakse nõus maksma.

Muidugi on telekorraldusse sekkumiseks soovi korral olemas ka kultuuripoliitilised tööriistad. Võime aga eeldada, et eesseisvate muutuste käivitav jõud tuleb epitsentrist, kus üha enam otsuseid langetab vaataja. 

Ühesõnaga – digiaja esimene arengufaas on läbitud ent protsess kestab. Teletulevik on end näidanud, aga edasisi arenguradu on mitmeid. Neid protsesse tasub jälgida ja uurida.

Televisioonil on võim, üsna suur võim, kuigi sellele mõeldakse harva. Ilmselt piisab veendumiseks näide sellest, mida Venemaa autoritaarne võim on televisiooni abil suutnud oma rahvaga teha.

Kui mõtlete Eesti telekultuurile ja televisiooni rollile, siis mis teeb Teid eriliselt uhkeks? Mida me teeme hästi?

Kui rääkida tehnoloogiast, siis oli innovatsioonilaine kiire ja üleminek failipõhisele tootmisele, internetipõhisele edastusele (IPTV) ja kõrglahutustelevisioonile (HDTV) edukas. Digipöördes kujunes välja telekommunikatsioonifirmade poolt pakutavate mitmekesiste teleteenuste spekter viiel ekraanil. Kui rääkida sisust, siis on meil väikese riigi kohta üsna rikkalik omamaine pakkumine, hästi tehtud saateid ja häid tegijaid on kõigis suurtes telekanalites, meie auditoorium püsib eestikeelses teleruumis veel päris hästi koos. 

Raamatus kirjeldatud kümnendid olid televisiooni professionaliseerumise ja võistlusliku programmiarenduse aeg. Need tõid esile nii valdkonna kui teletegijate loomevõimekuse kui ka paratamatud piirangud, mis on nii avaõiguslikul kui eraringhäälingul. 

Televisioon sünnib iga päev uuesti – iga päev on keskseks küsimuseks mitmekesise, tõese, Eestile olulise sotsiaal-kultuurilise tähendusruumi, televisiooni elulisuse/olulisuse loomine ja hoidmine. Ja seda platvormide paljususe, killustuvate auditooriumite ja majanduslikult tagasihoidlike võimaluste juures. Halvasti pole meil seejuures läinud, oleme suutlikud. 

Samas, senisest tugevam analüütiline teleajakirjandus teeks veel uhkemaks.

Lisaks analüütilisele teleajakirjandusele – mis veel saaks meie telekultuuris ja televisioonis parem olla?

See, mis saaks veelgi parem olla, sõltub televisiooni rolli mõistmisest kultuuris. Oleks ekslik arvata, et ta on vaid meele lahutamise ja ajaveetmise vahend. Televisioonil on võim, üsna suur võim, kuigi sellele mõeldakse harva. Ilmselt piisab veendumiseks näide sellest, mida Venemaa autoritaarne võim on televisiooni abil suutnud oma rahvaga teha. Demokraatliku riigi televisiooni võim on luua oma rahvale oluline, sidus elu mõtestamise, mõttevahetuse ja kultuuriruum, mis teenib avalikku hüve.

Püüdsin raamatus näidata, et televisiooni peaks mõtestama ja käsitlema kaaluka kultuurifenomenina, arutleda teleteaduse aine ja selle põhiküsimuste üle. Lähtusin veendumusest, et vaade televisioonile kui kultuuri- ja kunstivaldkonnale on produktiivne nii meedia üldisemate muutuste kui ka kitsamalt telemeediumi tuleviku ja rolli mõistmiseks ning juhtimis- ja loometegevuse hindamiseks.

Näeme, et digiaja telemajanduses toimusid mitmed olulised arengud kanalite omanikeringis ja televisiooni majandamismudelites. Rahvusliku telekultuuri areng hakkas üha enam sõltuma kohalikest ressurssidest. Kujunes välja Eesti teletööstus ja sõltumatud produtsendifirmad. Digipööre muutis telemaastikku, see sai valdavalt tasuliste teenuste valdkonnaks. Algas ja kestis lineaarse, tellitava ja voogedastusele põhineva televisiooni sidustatud teisenemine. 

Digitaalses, võrgustuvas ja üleilmastuvas meediaruumis on võtmeküsimuseks Eesti kultuuriliste eesmärkide selgus ja nende teostumist soodustavate tingimuste olemasolu. Nende asjade mõistmine ja teostamine viisil, mis teeniks meie teadvustatud eesmärke teebki televisiooni paremaks.

Teid nimetati möödunud aasta lõpus EFTA gala elutööpreemia laureaadiks. Erinevaid tunnustusi olete elujooksul napsanud veelgi, näiteks presidendi teenetemärgi, Riigivapi III klassi teenetemärgi kui ka näiteks Tallinna Ülikooli teenetemärgi. Kui oluliseks neid peate?

Ikka pean oluliseks, tänu on meeldiv, naeratan sageli, kui see meelde tuleb. Olen alati, nii kunagi teleajakirjanikuna, dokumentaalfilmide režissöörina ja telejuhina kui ka elu teises pooles teleteadlasena püüdnud eelkõige teha asju, mis oleksid inimestele vajalikud ning avalikkusele olulised. Teha asju, mis aitaksid elu paremaks muuta ning nii toimuvat kui ka meid endid mõista. Olen rahul, sest need tunnustused ütlevad, et mingid püüdlused on õnnestunud. 

Samas olen oma pika elu jooksul aru saanud, et väärt tulemuse kõrval on veelgi olulisem teekond selleni. Selles on elu võlu – seada enesele siht teenida inimesi, ühiskonda ja kultuuri ning siis selle poole minna.