Loovuurimusliku doktoritöö jaoks valminud interaktiivne film pani filmiuurija traditsioonilistest jutustamisviisidest kõrvale kalduma
Logistika- ja rahaprobleemid ajendavad filmitegemisel järgima jutustamistavasid, et saavutada kaubanduslik edu ning kriitikute heakskiit. Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi doktorant Michael Keerdo-Dawson, kes kaitses täna oma doktoritööd, leidis, et interaktiivsus võimaldab filmi loomisel kasutada mitmekülgsemaid jutustamisvõimalusi ja innustab hoiduma tavadest, millest millest varasemalt kinni hoiti.
Keerdo-Dawsoni loovuurimuslik doktoritöö aitas lahendada tema filmitegemises esinenud põhiprobleemi. Kirjutades ja lavastades psühholoogilise draama „The Limits of Consent“ („Läheduse raamid“), kasutas ta loovuse segamiseks interaktiivsust. Tulemuseks oli eri suundades hargneva jutustusega film, milles vaatajate tehtud otsustel on erinevad tagajärjed. Keerdo-Dawson avastas, et sel viisil filmi tehes üritas ta korvata interaktiivsusest tekkinud segadust, säilitades levinud jutustamistavad. Kummalisel kombel kerkisid töö käigus esile veelgi omapärasemad lugude jutustamise võimalused, mis viisid ta hoopis varasemate tavade hülgamiseni.
Haridussüsteem julgustab filmitegijaid sageli jutustamistavasid omaks võtma. Näiteks peaks kolmevaatluselist filmilugu viima edasi üks peategelane. Nende tavade järgimine suurendab tõenäosust, et filmitegija saavutab kaubanduslikku edu ja pälvib kriitikute heakskiidu, mis annab võimaluse luua tulevikus veel filme. Tavade omaksvõtt ajendab filmitegijaid loobuma teistest võimalustest, näiteks antidraamast ehk ükskõik millisest narratiiviosast, mille jooksul filmitegija eemaldub jutustamistavadest. Loobumine piirab üldjoontes seda, millised filmid võivad olla, mis lugusid need saavad jutustada ja milliseid mõtteid nad väljendavad.
Interaktiivsus poolitab filmi loo ning lubab luua ühele filmile mitu narratiivset trajektoori ja lõpplahendust, andes filmitegijatele paremaid võimalusi filmi vormiga katsetada. Keerdo-Dawsoni väidab, et filmitegijad saavad kasutada multilineaarseid võtteid, mis jätavad tavad filmi loost kõrvale, et traditsioonidest hoiduda ja filminarratiivi piire nihutada. Filmitegijad saavad tavadest eemaldumisel järgida oma vaistu ning mõista, milliseid probleeme nende kunstivalikud esile tõstavad ja millistest kalduvustest nad hoiduvad. Keerdo-Dawsoni puhul tõi interaktiivsus esile tema kalduvuse antidraamale ja võimaldas tal luua filmi, milles on nii traditsioonilised kui ka ebatavalised narratiivsed trajektoorid.
Michael Keerdo-Dawsoni doktoritöö, mis on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi üks esimesi loovuurimusi, näitab doktoritasemel tehtud loovuurimuste potentsiaali teadlikult juhtida tähelepanu kalduvustele ja mõista neid filmitegija vaatepunktist, et luua seeläbi veelgi rohkem filmitegemise võimalusi.
Michael Keerdo-Dawson kaitses oma doktoritöö „Drama & Anti-drama: The Intervention of Interactivity in the Story Development Process for a Narrative Film, The Limits of Consent“ („Draama ja antidraama: interaktiivsuse mõju loo arendusele filmi „Läheduse raamid“ näitel“) 21. juunil Tallinna Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli dotsent Dirk Hoyer ja Lõuna-Austraalia Ülikooli professor Craig Batty. Oponendid olid RMIT Ülikooli dotsent Marsha Berry ja Rafael Leal (PhD).