Mart Sanderi doktoritöö katsetab vaatajaga manipuleeriva filmiuniversumi loomist
Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis doktortitöö kaitsnud Mart Sander uuris oma loovuurimuses, milline on taustamuusika roll filmides ning kuidas sellega manipuleerides luua uudne filmiuniversum.
Film on kunstiliik, mille jõud peitub selle oskuses mängida vaataja erinevate tajudega. Juba diktaator Lenin sõnastas arusaama, et meisterlikult käsitletuna suudab filmikunst manipuleerida massidega jõulisemalt kui mistahes teiste kunstiliikide sümbioosid. Erinevate ideoloogiate ja režiimide käes on kino olnud tugevaks relvaks, mis võib töötada kui ajupesumasin ilma, et vaataja endaga manipuleerimist isegi tajuks
.
Filmi vaatamine ei ole eraldiseisev kogemus: see on meie ootuste ja kogemuste sümbioos. Kinokunst on meid saatnud hällist saati, seetõttu teame me, et filmiuniversumis on teised seadused kui reaalses maailmas. Astudes kinno, võtame me filmimaailma reeglid omaks ning need ei jahmata meid – vastupidi, kui mõni kinokunstile ainuomane element filmist kaoks, tunneksime end ebamugavalt.
Filmi saatjaks on alati olnud muusika. Tummfilmiajastul esitasid seda elavad muusikud, helifilmi ajastul hakkas see heliriba näol kuuluma filmi kui terviku juurde. Mida enam arenesid pildikeele väljendusvahendid, seda jõulisemalt põlistas filmi skoor ehk saatemuusika oma reeglid vaataja alateadvusse.
Ja ometigi on filmimuusika miski, mis ”päris elust” puudub. Meie tundeid ja mõtteid ei saada soundtrack. Kahe armunu suudluse taustaks ei kõla magusad viiulipassaažid; kurje plaane ei saada madalalt pulseerivad helid ning kui me ehmatame, ei kõla vali dissoneeriv akord. Mis kinos tundub mitte üksnes võimalik, vaid lausa hädavajalik, oleks reaalses maailmas ulme.
Just seetõttu oleme harjunud filmimuusikat mõistma kui miskit, mis illustreerib ja kommenteerib ekraanil toimuvat – visuaali. Kõige levinuma selgituse järgi ongi filmimuusikal filmi narratiivi (pildi ja teksti) saate- ning kinnitusfunktsioon. See tõestab meile alateadlikult, et me oleme õigel teel, saame asjadest aru ning filmiuniversumis on kõik korras.
Kuid mis juhtuks, kui see pildi truu kaaslane hakkaks mässama oma staatuse vastu ning otsustaks ise loo jutustamisse sekkuda? Mil määral saaks filmi auraalne ehk saatemuusikana kuuldav maailm konkureerida visuaalse maailmaga? Kuidas suudaks see manipuleerida vaataja arusaama filmist, ilma et tegu oleks vaid ühekordse eksperimendiga?
Filmimuusikat on akadeemiliselt uuritud vähem kui pool sajandit. Tänaseks on filmi heli, selle omadused, paiknemine filmiuniversumis ja erinevad kasutusviisid piinliku täpsusega kategoriseeritud. Ometigi suutsin leida tühimiku, millesse minu uurimustöö ennast positsioneeris, luues põhjaliku ülevaate filmimuusika kasutamise põhimõtetest eri filmižanrites ja filmimuusika ajaloost.
Minu doktoritöös said kokku kaks eriala, milles on mul empiiriline kogemus: muusik ja filmitegija, millele lisasin juurde teadusliku loovuurija perspektiivi. Töö eksperimentaalse osana lõin uudse filmiuniversumi, kus reeglid on teadlikult nihestatud ning visuaalse ja auraalse tasakaal balansist väljas. See, töö loominguline osa, hõlmas nelja lühifilmi, mis kujutavad nelja erinevat filmiuniversumit, kus kehtivad ”eksootilised loodusseadused”. Uurija vaatepunktist tähendas nende filmide loomine põhjalikku analüüsi: kontseptsiooni sünnist, tootmisprotsessi, publiku vastuvõtu ja eneseanalüüsini. Doktoritöö loovuurimuse tulemusena usun, et suutsin nii teoreetilise osa kui ka loomingulise lisaga kummutada mitmed arusaamad filmi heli jäigalt illustreeriva iseloomu kohta ning veidigi rikastada pidevas arenemises olevat kinokunsti.
Mart Sander kaitses oma doktoritöö „Soundtrack of life: diegetic score as a synoptical metanarrative“ („Elu soundtrack: diegeetiline muusikariba kui sünoptiline metanarratiiv“) 17. juunil. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli külalislektor Teet Teinemaa ja Liina Keevallik, PhD. Töö oponendid olid Benjamin Winters, UK Avatud Ülikooli vanemlektor ja Michael Pigott, Warwicki Ülikooli dotsent.