Homme meenutatakse 140 aasta eest sündinud koolimeest Mihkel Kampmaad

Kõnekoosoleku järele avatakse sealsamas Mihkel Kampmaa elu ja loomingut
tutvustav näitus, mis jääb üles oktoobri lõpuni. Hetkel saab Eesti
Pedagoogika Arhiivmuuseumis vaadata ka näitust „Emakeele- ja
rahvaluulepäevade tähistamise kutseid meie koolides 1960.–1980.
aastatel“.

Mihkel Kampmaa sündis 28. märtsil 1867 (ukj) Pärnumaal ja suri 30.
septembril 1943 Tartus. Ta oli tunnustatud koolikirjanik, kirjandusloolane
ja pedagoog (töötas eesti keele, ajaloo, koduloo, usuõpetuse ja
maateaduse õpetajana). Kampmaa koolilugemikel on väga oluline koht meie
emakeeleõpetuse ajaloos. J. Roos märgib artiklis „Mihkel Kampmaa elust
ja tegevusest“ (Eesti Kirjandus, 1937, nr 3): „Nagu C. R. Jakobsoni
„Kooli lugemise raamatu“ ilmumine aastal 1867 oli ilmutus meie
ärkamisaegses koolikirjanduses, nii oli seda ka Kampmaa teose ilmumine
1905. aasta revolutsiooni päevil. See raamat sünnitas tõesti murrangu
meie tardunud koolielus. Sellest ajast peale, s.o. üle 30 aasta,
kajastavad Kampmaa lugemikud eesti koolielus valitsevaid mõttesuundi,
taotlusi ja pedagoogilisi voole.“ Kampmaalt on ilmunud eesti keele,
ajaloo, maateaduse, usuõpetuse jm õpikuid ning ainedidaktika
käsiraamatuid. Tema „Uues aabitsas“ (1929) oli uudseks seisukohaks
lugemaõpetamise seostamine koduloo ja kõlblusõpetusega. Kampmaa pooldas
reformpedagoogika põhimõtteid, oma õpetamisalased seisukohad avaldas ta
raamatus „Didaktika põhijooned“ (1932).

Tema teiseks huvialaks oli eesti kirjanduslugu. Kampmaa koostatud
süstemaatiline ülevaade „Eesti kirjandusloo peajooned“ I – IV (1912
– 1936) oli keskkooliõpikuna kasutusel 1930. aastate esimese pooleni. Ta
toimetas ka ENKSi tütarlastegümnaasiumi õpilasalmanahhi „Kasumets“
(1911). Sama kooli 4. klassi õpilaste vabatõlked H. Wagneri
looduslugudest ilmusid Kampmaa toimetamisel eraldi raamatuna pealkirja all
„Lookesed loodusest“ (1911).

Mihkel Kampmaa oli mitmekülgne ja suuteline sõna sekka ütlema paljudes
valdkondades. Tema sulest on ilmunud raamatud laste kodusest kasvatusest ja
õpetamisest „Lahtised kirjad emadele“ (1896) ja „Koduõpetus“
(1905), aga ka sari „Kirjad põllutööst“ („Hoolas lüpsiline“
(1894), „Kanade pidamine sissetulekute suurenduseks“ (1896) jne) ning
eestlaste rahvuslikust iseloomust „Eestlase iseloom ja laad“ (1902).
Kampmaa tegi kaastööd „Meelejahutajale“, „Olevikule“,
„Sakalale“, „Virulasele“, „Postimehele“, „Eesti
Kirjandusele“ ja „Kasvatusele“. Ta tõlkis ilukirjandust ning avaldas
luulekogu „Kandle hääled“ (1896).

Lisainformatsioon:
Mare Torm
Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi direktor
640 9223
mtorm@tlu.ee

Krista Männa
Tallinna Ülikooli pressiesindaja
640 9119, 515 6364
krista.manna@tlu.ee