BALTEHUMS II läks korda
1.-2. novembril toimus Tallinna Ülikooli juures tegutseva teadlasvõrgustiku KAJAK (Keskkonnaajaloo Keskus) korraldusel järjekorras teine Baltimaade keskkonnahumanitaaria ja -sotsiaalteaduste konverents BALTEHUMS, millega tähistatakse KAJAKu 10. tegutsemisaastat.
Konverentsi peakorraldajaks oli TLÜ ja KTH teadur, Euroopa keskkonnaajaloo ühingu (ESEH) Baltimaade piirkondlik esindaja Kati Lindström koostöös KAJAKu juhatusega, kaasa aitas ka TLÜ tudeng Saara Mildeberg. Arvestades pandeemiaolukorda toimus konverents täielikult veebis (vt lisatud ekraanitõmmist Läti Ülikooli geograafi Anita Zariņa ettekandest). Kuna tegu oli peaasjalikult töökonverentsiga, et anda uurijatele võimalus kohtuda, tutvuda ja omavahel infot vahetada ning saada ülevaadet meie regioonis toimuvatest keskkonnahumanitaaria-alastest uurimisprojektidest, ei ole konverentsil järelvaatamisvõimalust, küll aga on kava kättesaadav veebis [link: http://eseh.org/baltehums-ii-online-program-nov-1-2-2021/].
Kokkuvõttes võib öelda, et konverents läks üsna hästi. Programm oli kammerlik, aga tihe. Mõlemal päeval osales kokku ligikaudu 150 inimest, kellest vähemalt 50 oli pidevalt kohal ja kuulas ära suurema osa sessioone. Lisaks ettekandesessioonidele keskkonnaajaloo, -sotsioloogia, antropoloogia, -filosoofia, -semiootika, -arheoloogia ja ökokriitika teemadel toimusid kaks plenaarettekannet. Esimese neist pidas tunnustatud USA ajaloolane Kate Brown (MIT) linnalähedasest aiandusest Nõukogude Liidus, tuginedes suuresti hiljuti Tallinnas kogutud materjalile. Teise peaesinejana kõneles briti ajaloolane Michael Loader (University of Glasgow) varase nõukogude perioodi kontekstis haruldasest avalikust vastuseisust hüdroelektrijaamade rajamisele Daugava jõel 1950. aastail.
Konverentsi lõpuakordina toimus ümarlaud Balti riikide kunstiajaloo “keskkonnapöördest” TLÜ teaduri ja EKA professori Linda Kaljundi eestvõttel, mis oli ühtlasi osa Läti kaasaegse kunsti keskuse korraldatavast vastavasisulisest seminarisarjast (selle vestlusringi salvestus tehakse korraldajate kanalis järelvaadatavaks). Baltimaade kunstiajaloolased ja kuraatorid tutvustasid oma uurimistöö ja näituste varal võimalusi siinset kunstiajalugu keskkonna vaatest ümber mõtestada ja selle kohta uusi küsimusi küsida. Kohaliku kunstiajaloo uued tõlgendused omavad ka laiemat tähendust, arvstades, et globaalse kunstiajaloo ökokriitilise ümbertõlgendamise juures omab järjest suuremat tähtsust väljaspoole Lääne-Euroopat ja Põhja-Ameerikat paigutuvate kunstitraditsioonide hõlmamine ja deprovintsialiseerimine.
Lõviosa kõnelejatest moodustasid sedakorda Läti ja Eesti keskkonnahumanitaarid; esindatud olid ka Leedu, Austraalia, USA, Saksamaa, Šveitsi, Rootsi, Soome ja Venemaa teadlased. Iseäranis võib esile tõsta konverentsi piirkondlikku mõõdet - on väga oluline teada, mida teevad teised uurijad, kelle huvid on samas regioonis. Jagatud uurimishuvid küllap olidki üheks konverentsi õnnestumise olulisemaks kaalukeeleks ettekannete sisulise eripalgelisuse tasakaalustamisel. Arvukamalt olid esindatud mitmete suuremate hetkel Balti regioonis käimas olevate keskkonnahumanitaaria-alaste teadusprojektide töörühmad: Eestist TLÜ professori Ulrike Plathi juhitav Eesti keskkonnaliikumiste projekt, Lätist sealsete kultuurigeograafide eest veetav Competing Discourses of Nature, samuti Läti Ülikooli uurimisprojekt inimeste ja looduse vahelisest interaktsioonist Daugava delta-aladel ning semiootika ja sotsioloogia perspektiivist keskkonnakäitumist uuriv projekt Leedust Kaunase Ülikoolist. Võrreldes KAJAKu kaaskorraldamisel 2018. aastal Riias toimunud esimese BALTEHUMS konverentsiga tundus üldine rõhuasetus olevat nihkunud rangelt ajaloolistelt käsitlustelt rohkem üldfilosoofilistele teemadele, kuid kahtlemata mängisid siin oma rolli juba eelpool nimetatud teadusrühmade rõhuasetused.
Konverentsiga paralleelselt toimus ka interaktiivne veebinäitus keskkonnahumanitaaria uuematest arengutest ja saavutustest padleti keskkonnas [link: https://padlet.com/katilindstrom/gv0f99vplv68622q]. Samuti olid mõlemal päeval planeeritud eraldi aeg osalejate sotsiaalseks suhtlemiseks - need veebisündmused ei olnud küll üleliia rahvarohked, kuid jätsid osalejatele siiski hea emotsiooni.
Millal ja kus toimub kolmas BALTEHUMS, ei ole veel teada, kuid loodetavasti saab teoks füüsiline konverents Kaunases, mis möödunud aastal pandeemia tõttu ära jäi.
Kadri Tüür, Ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur