Kehastumine ja tants ‘katku’ ajal
TÜHI antropoloogia magistrandi ja tantsukunstniku Joanna Kalmu huvide keskmes on keha ja kehateadlikkus, mida ta plaanis oma magistritööks uurida läbi kehale ja liikumisele keskenduva koolkonna Body-Mind Centering®.
Minu kui tantsukunstniku ja uurija esmane lähtepunkt on keha. Mind paelub keha holistilisus, see, kuidas mõte, keha ja keskkond on teineteist läbistavas suhtes, poorsed. Oma uurimuses lähtun Stacy Alaimo trans-korporeaalsuse ideest, mille kohaselt ei lasu mateeria maailmas piiritletud ja püsivate objektide, isendite ja keskkondadena, vaid on teineteisega alatises vastastikuses suhtes, mis toob kaasa vajaduse kohaneda ja muutuda vastavalt oludele. Meid mõjutavad paljud tegutsejad ja keha on just see ‘paik’, kus need isiklikud, sotsiaalsed ja keskkondlikud tegurid – kohtuvad ja segunevad, kus kujunevad uued arusaamad, otsused ja teod.
Oma kehalisuse huvist lähtuvalt asusin oma antropoloogia magistritöö jaoks otsima gruppi inimesi, kes igapäevaselt ülimalt kehateadlikult ja kehast lähtuvalt elavad, et uurida kuidas nad enda olemust/olemist ja liikumist keha ja meelte vahendusel keskkondades reguleerivad ja organiseerivad. Otsisin kedagi, kelle jaoks keha oleks samamoodi kinnismõte kui see on mulle, keda huvitab, miks keha on evolutsiooniliselt arenenud selliseks nagu ta meil on, mil viisil hingamine muutub treenides või stressiolukorras, kuidas me meelte vahendusel enda suhet ümbritsevaga reguleerime.
Nendeks inimesteks osutusid somaatilise liikumise koolkonna Body-Mind Centering liikmed (BMC). Soma tähendab keha, somaatiline kehast lähtuvat ning BMC on somaatilise hariduse süsteem, mille eesmärgiks on suurendada oma kehateadvustatust ja tunnetust. BMC raames õpitakse tajuma ning liikuma erinevatest kehasüsteemidest lähtuvalt, olgu selleks lihased, seedeelundkond või kehasisesed vedelikud. Võib öelda, et arendatakse omamoodi erilist süvataju enda kehalisest olemusest ja organiseeritusest. Oma välitöö raames tahtsin täpsemalt teada saada, kuidas toimib liikumisloome, mis lähtub keha teadvustamisest ja tunnetamisest ning mis on seeläbi n-ö kehapõhiselt ja-siseselt struktureeritud. Viimane on paljuski vastuolus minu varasema traditsioonilise tantsuharidusega, mille õpetamisel lähtuti enam vormi ja tehnika jäljendamisest, s.t. oli n-ö väliselt struktureeritud.
Endokriinsüsteemi kursuse vältel tehtud kehaline portree
@ Somaatikum, Eesti
Kuidas aga viia koroona-ajastul läbi välitööd, mille iseloom kaasab endas täielikku füüsilist kohalolu, liikumist ja läbimist ruumis ning lähedast kontakti teiste inimestega?
Kui paljud inimesed said mullu kevadel jätkata oma päevatööga distantsilt, koduses hoituses, ning täna juba n-ö tavapärasemas suhtelises normaalsuses elada, siis tantsukunstnike ja kehaliste distsipliinidega tegelevatele inimestele on käesolev aasta olnud enam kui väljakutsuv. On raske elada maailmas, kus ühes ruumis viibimine, rääkimata lähedusest ja puudutusest, on sattunud ülima küsitavuse alla. Kuidas tantsida, kuidas hingata täiel rinnal, kuidas higistada kartmata, et sa kedagi ei nakata või sind keegi ei nakata?
ESIMENE VÄLITÖÖ NÄDAL OMA ELUTOAS.
TUNNID KOOS BMC ÕPETAJATE OLIVE BIERINGA JA OTTO RAMSTADIGa
BMC kogukond, mille liikmeid on tõepoolest üle terve maailma, on lähenenud antud probleemile samaväärse ajakohasusega kui teised. Koroonakevadel tekkisid mitmed BMC-le pühendunud Facebook’i grupid ning tunde hakati läbi viima veebi vahendusel. Oma esimese välitöö nädala 2020. juunikuus veetsin arvuti ees, 2x2 m alal telekalaua ja diivani vahel oma kehakihtides surfates: uurisin ja õppisin anatoomilisi jooniseid, vestlesin teiste BMC huvilistega, nii USA-st kui Austraaliast ja vahepeale jäävast maailmast. Teise välitöö nädala veetsin somaatilise liikumise koolis Somaatikumis, Eestis. Seda võimaldas viirusepuhangu hetkeline vaibumine Euroopas. Oma kolmanda välitöö nädala veetsin Soomes, ISLO tantsu ja somaatilise liikumise koolis. Sedapuhku oli minu õppetegevus ja osalus-vaatlus raamistatud range “no contact” (“kontaktivaba”) reegliga.
Inimese ja ka värske uurijana olen ma pigem isekogeja tüüpi. Selleks, et midagi tõeliselt teada ja tunda, arvan ma, tuleb terve ihuga vette hüpata. Ma soovin elada ja uurida holistiliselt.
Nii on olnud minu magistriuurimuse osaks pidev ühiskondliku ja iskliku riski kaalumine. Kas minna välismaale oma välitööd tegema või mitte? Kas ja kuidas peaksin ma jätkama oma tantsu-ja kehatööalaste tegevustega? Mis piirini on võimalik kehalisust uurida ja kogeda veebi vahendusel? Mis on ‘õige’ isiklikul, kogukondlikul ja professionaalsel tasandil? Kuidas planeerida välitööd ajal, kui riiklik ja globaalne situatsioon on pidevas ja hektilises muutumises?
Oma viimase välitöö poole veetsin ma Prantsusmaal. Võtsin riski olla täielikult kohal, liikuda ja läbida ruumis, olla teistega vahetu ja vahetult kontaktis. Tagasi vaadates arvan, et oleks saanud ka teisiti. Olla teistmoodi kohal. Aga arvan, et siis oleksin ma uurinud midagi muud. Ma pole kindel, kas ja mis piirini on meil võimalik vältida riski, vältida poorsust. Vältida seda, et sinu ‘pisik’ ei saa minu ‘pisikuks’. See on ‘katku’ ajal kehaksolemise paratamatus – me oleme poorsed ja teineteisega pidevas suhtes.
