Kristiine Kikas: humanitaarteadustes on mõistlik aeg-ajalt mõelda mõeldamatut
Kristiine Kikas kaitses tänavu juunikuus Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd „"Uncommonness in the Commonplace: Reading for Senseation in Poetry" („Tavatu tavapärases: aistingu lugemine luules“).
Intervjuust doktor Kristiine Kikasega saab tema uurimisteema ning sellega tegelemise kohta lugeda lähemalt.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Luule uurimiseks mõnevõrra teistmoodi võimalusi ajendas otsima kokkupuude kultuuriteooriatega, mis üldiselt keelest juhinduvat lähenemist võimalikuks ei pea. Lähtuda mõttest, et sõnaline keel ja abstraktseimgi tähendus on kogetav ka näiteks kehaliselt oli põnev väljakutse.
Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?
Minu tööst selgus, et kogemused, mida tavaliselt peetakse keele-eelseiks, või keelest lahus olevaiks, on sellest hoopis lahutamatud.
Minu tööst selgus, et kogemused, mida tavaliselt peetakse keele-eelseiks, või keelest lahus olevaiks, on sellest hoopis lahutamatud. Eelkõige lubab selline avastus ehk uurida kirjandust pisut loovamalt aga ka kaasata kirjandusteadust uurimisvaldkondadesse, millesse ta varasemalt pole panustanud.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?
Kuigi ummikusse jooksmise hetki tuli ette, siis tagantjärgi tundub, et töö kirjutamise juures oli olulisim tõeline huvi ja õhin, mida uurimisaines minus tekitas. Erilist innustust pakkus, kui teema kõnetas ka teisi.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”? Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?
Kaldun arvama, et meid ümbritseva mõistmise ja mõtestamise juures on mõistlik, eriti humanitaarteadustes mõelda aeg-ajalt mõeldamatut, isegi kui see ei näi esialgu kuhugi välja viivat. Olen tänulik oma juhendajale, kes mulle suunava tagasiside ja nõuannete kõrval just seda rohkelt võimaldas.
Foto autor: Tomas Gidén