Humanitaarblogi

Kristo Nurmis: Teise maailmasõja mainimise peale ajab kõrvad kikki nii eestlane, venelane kui ameeriklane

Käesolevast sügissemestrist teeb Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis (TÜHI) oma järeldoktorit Kristo Nurmis. Humanitaarblogi palus tal tutvustada lähemalt oma senist akadeemilist tegevust ning uurimisteemat.

Kristo Nurmis

Milline on olnud Sinu senine akadeemiline tegevus?

Lõpetasin 2022. aasta kevadel Stanfordi ülikooli Vene ja Ida-Euroopa ajaloo doktorantuuri. Bakalaureuse ja magistritööd olen kaitsnud varemalt Tartu Ülikoolis ning olen end täiendanud ka Fulbrighti stipendiaadina Harvardi ülikoolis USAs ja Freie Universitätis Saksamaal. Kalifornias õppides tegelesin palju õpetamistööga ja olen aastate jooksul avaldanud artikleid ja pidanud ettekandeid NSV Liidu ja Natsi-Saksa võimust Eestis ja Baltikumis. Sellest sügisest on mul suur rõõm liituda Tallinna Ülikooli Humanitaarinstituudi inspireeriva kollektiiviga. Viibin siin teadurina Eesti Teadusagentuuri projektigrandiga, millega plaanin muuta oma doktoritöö Crafting illiberal Europe. Legitimation, mobilization, and mass influence in the Soviet and Nazi occupied Baltic States, 1939-53 („Illiberaalse Euroopa kujundamine. Legitimatsioon, mobiliseerimine ja massimõjutus Nõukogude ja Natsi-Saksamaa okupeeritud Balti riikides, 1939-53”) raamatuprojektiks.

Hakkad TÜHIs uurima Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa laienemist Baltimaadesse Teises maailmasõjas ning sõjajärgsetel aastatel. Kui palju on selles valdkonnas veel läbi uurimata teemasid?

Teise maailmasõja pea tööstuslik historiograafia jätab vahel petliku mulje, et teame sellest ju kõike. Ent iga ajaloolane, kes on päriselt viitsinud arhiivides istuda ja materjale lapata, avastab kiiresti kui pealiskaudselt me tegelikult seda aega mõistame ja mõtestame. Eriti Eestis ja Baltikumis, kus oleme saanud teemat uurida vaevu 1990. aastate algusest. Vene arhiivides leidub palju väärtuslikku materjali, mida siinsed ajaloolased pole veel kasutanud ja tutvustan neid leide ka oma töös. Oma dissertatsioonis toon sisse ka võrdleva momendi – nii nõukogude ja Natsi-Saksa võimu erinevustest kui kolme Balti riigi erinevustest – mida pole NSVLi-järgse allikabaasiga varem tehtud. Seni on ajaloolased uurinud peamiselt perioodi diplomaatilist ja poliitilist ajalugu, aga märksa vähem sotsiaal- ja kultuuriajalugu.

Doktoritöös püüangi vaadelda neid valdkondi ühtse tervikuna ja nende omavahelistes vastandmõjudes. Milline oli võimude suhtumine kohalikku elanikkonda, millistes sfäärides leiti ühine keel, kuidas mõtestati viise, et kohalikke kaasata, mida see kõik ütleb meile Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa kohta laiemalt? Siin analüüsin ka põhjalikult, kuidas režiimid kontseptualiseerisid ühiskonna mõjutamist. Ehk mida nad ise nimetasid „propagandaks“ või „ideelis-poliitilist kasvatustööks“ ning analüüsin neid praktikaid historiseerivalt üle-Euroopalises kontekstis. Nõukogude Liitu ja Natsi-Saksamaad käsitletakse kirjanduses endiselt kui Euroopa ajaloo võõrkehi. Pigem tuleks neid vaadelda kui Euroopa ajaloo integraalset osa, rahvusüleseid ideoloogilisi formatsioone, mis võrsusid Euroopa tingimustest, jagasid teatud üle-Euroopalisi (kinnis)ideid ja praktikaid, ning leidsid aktiviste, sümpatiseerijaid ja kaastöölisi samuti üle kontinendi, sealhulgas siinmail. Paljud tollased mõttemallid elavad meiega tänini. Liberalism triumf sõjajärgsetel aastatel (1945 või 1991 – vastavalt regioonile) polnud kunagi ainus võimalik Euroopa ajaloo trajektoor ja me ei tohiks võtta seda enesestmõistetavana ka nüüd.

Ilmselt on Teise maailmasõja ning selle järelmõjude uurimisel rahvusvahelises ajalool käsitluses palju erinevaid vaateid. Tavaliselt domineerib nö võitjate käsitlus. Kuidas Sinu uurimisteema sellel foonil positsioneerub?

Liberaalse maailma ajalookirjutuse eelis on see, et ei vorbita üksnes enesekeskseid triumfaalseid või kannatuslugusid, vaid uuritakse ka ajaloo tabuteemasid ja tähelepanuta jäetud gruppe ja valdkondi. Ehk seda, mis läheb vastuollu valitseva (ja sageli mugavalt unustava) mälukultuuriga. Ma ei arva, et rahvusvahelises akadeemilises ajalookirjutuses valitseks mingisugune võitjate diskursus, pigem taunitakse eneseülistuslikku ajalookirjutust. Isegi autoritaarsel Venemaal leidub julgeid ajaloolasid, kes ei häbene adresseerida teemasid, mis sügavalt õõnestavad Isamaasõja legendi. Ma ei oska ka öelda, kas eestlased peaksid nägema end ajaloo võitja või kaotajana (elame ju juba terve põlvkonna vabas liberaal-demokraatlikus riigis). Olgugi et Teine maailmasõda osutus siinsele elanikkonnale traagiliseks, pole meil mõtet võtta omaks mingit “kaotaja” enesekuvandit.

Vahel jääb mulje, et Teise maailmasõja ajaloolased Balti riikides näevad enda ülesandena üksnes “meie loo” selgitamist “Lääne võitjatele.” Pärast kolmekümmet aastat iseseisvust peaksime emantsipeeruma sellisest diplomaadi positsioonist. Saaksime teha palju enamat. Baltikumi teema ja allikad pakuvad suurepärast materjali, et mõtestada ümber või täiendada mitmeid olulisi Euroopa ajaloo „suuri teemasid“ (nt Euroopa vähemusrežiimid, euroopalikkuse mõtestamine, rahvuslus, NSV Liidu rahvuspoliitika, Natsi-Saksamaa diferentseeritud imperiaalne poliitika, holokausti regionaalsed sarnasused ja eripärad jne). Seda aga tuleb teha põhjaliku töö ja tugeva empiirilise alusmaterjaliga, mitte ainult üsna hiljuti mäletatud mälestusi ümber jutustades. Emotsionaalsed lood on kahtlemata võimsad, aga alati mitte kõige veenvamad. Ma ei hakka eitama, et Teise maailmasõja paremal mõtestamisel on oma poliitiline tähendus ja loodan, et mu töö aitab vähemalt mingeid nö ajaloo-    poliitilisi probleemipuntraid lahti harutada. Minevik on tänapäeva inimese identiteedis jätkuvalt oluline komponent. Teise maailmasõja mainimise peale ajab kõrvad kikki nii eestlane, venelane kui ameeriklane. Kui tunneme põhjalikult ja tabudeta oma ajalugu paremini kui keegi teine, oleme ka tugevam ja enesekindlam ühiskond vastustamaks võhiklikke ja pahatahtlikke narratiive.