Marika Mägi: "Tallinna ülikool on minu arust olnud alati väga soosiv arheoloogia suhtes."

Mis köidab Sind arheoloogia juures enim?
Eks ikka võimalus vaadata sisse kunagiste inimeste ellu. Ja piiripeal käimise tunne: kui tegeled midagi ja tajud, et just hakkad millestki aru saama, et kuidas ja miks asjad nii on läinud. Aga eks see vist ole kõigis teadustes nii.

Millised tunded tõi saadud tunnustus?
Hea meel muidugi. Aga ausalt, parem meel oleks mul kindlasti selle üle, kui oleksin lõpuks saanud püsiva töökoha teaduses. Ma võiksin selle auhinnaraha parem ise teenida, kui ainult oleks võimalus.

Mille eest tunnustus täpsemalt oli? Mis on töö tähendus Eesti ja Euroopa jaoks? 
Teaduspreemiad vist ei ole sellised, et need tegelikult ka baseeruksid ainult sel ühel raamatul või tööl, millele osutatakse. Raamat oli aga ehk selle poolest märkimisväärne, et minu teada lausa esimest korda võeti viikingiaegsed Läänemere idakalda maad ühtse regioonina ette. Viikingiaja uurimine on alati olnud võrdlemisi populaarne ja seetõttu ka tugevalt rahvusliku alatooniga. Nii on Balti riikide ja Soome viikingiaja käsitlus tavaliselt olnud ikkagi rohkem või vähem oma maa keskne, vaadeldes heal juhul vaid otseseid naaberalasid. Ühtse regiooni vaatlus tekitas hoopis täielikuma pildi ning sellise, mis tuli mulle endalegi suure üllatusena.

Teiseks vast see, et Läänemere idakalda maade viikingiajast pole maailma tasemel üldse eriti palju teada. Siin on mitmeid põhjusi, nii arheoloogilisi (näiteks ei pandud suures osas viikingiajast Eestis ja mujalgi läänemeresoome aladel matustesse asju kaasa, mistõttu meie esemeline leiumaterjal ongi vähene) kui ka poliitilisi. Viimased on tegelikult väga olulised, sest arheoloogia käsitlemisel vaadeldakse alateadlikult ikkagi minevikku läbi kaasaja olude prisma. Nii on pikka aega kogu viikingiaegset kommunikatsiooni käsitletud üksnes Skandinaavia ja Vene suhete vaatevinklist, justnagu oleks Baltimaadest selle juures kuidagi üle lennatud. Meie pikk kuulumine Venemaa alla aitas sellele muidugi tublisti kaasa, millele lisandub baltisaksa varasemalt tugev mõju ajaloo põhivaadete kujunemisel. Selle kohaselt olidki kohalikud rahvad naaberrahvastega võrreldes arengus maha jäänud. Selline aprioorne eeldus elab edasi senimaani.
Kui vaadelda viikingiaja uurimist akadeemilises plaanis ja maailma tasandil, siis nii Skandinaavia kohalike olude kui ka viikingite lääneekspansiooni uurimine tugineb järjest enam praktilisel mõistusel ja ratsionaalsel nägemusel mineviku oludest. Niipea kui kasvõi samad autorid hakkavad aga rääkima idaekspansioonist, asendub see ratsionaalsus nagu mingi muinasjutumaailmaga. Ida-Euroopa geograafiast ei teata justnagu midagi, ei hoomata vahemaid ega järgita loogilisuse reegleid. Taustaks kipub sealjuures olema aprioorne eeldus Ida-Euroopa rahvaste suurest tehnoloogilisest mahajäämusest. Leidub autoreid, kes tõsimeeli kirjutavad, et kui näiteks Eesti kalmetes on paadineete (mis tegelikult on rannikul väga tavalised leiud), siis osutab see skandinaavlaste kohalolule, sest kohalikud ju ei saanud osata laevu ehitada!
Eks tahaks loota, et minu raamatu näol tehtud katsetus vast pisitasa murendab taolisi lihtsustatud nägemusi, lootust annab kasvõi Ameerikast sellele 2018. aastal antud autasu parima raamatu eest, mis käsitleb Ida-Euroopa varasemat ajalugu. Aga mine tea, humanitaarteaduses ei muutu paradigmad väga kiiresti ning veel ühe teguri – Läänemere idakalda maade – lisamine ajastu protsesse käsitlevasse diskussiooni ei pruugi kõigile uurijatele isiklikus plaanis isegi väga vastuvõetav olla. Selleks tuleb ju nö uus materjal omandada ja võib-olla ka iseenda varasemaid seisukohti mõnevõrra revideerida.

 

Kui kaua on teema Teid huvitanud ning kui mitu aastat pühendasite raamatu kirjutamisele?
30-35 aastat kindlasti, viikingiaeg on alati üks mu lemmikperioode olnud esiajaloos. Konkreetset raamatut kirjutasin 10 aastat.

Kas töö käigus selgus ka miskit põhimõttelist teistsugust, mida saaks näiteks uudisena esile tõsta?
Raamatus esitatud analüüs näitas üsna selgelt läänemeresoome alade aktiivset rolli viikingiaegses kommunikatsioonis. Seda on tavaliselt alahinnatud. Ma isegi uskusin enne asjaga lähemalt tegelema asumist, et läänemeresoome alad on näiteks kirjalikes allikates baltlastega võrreldes alaesindatud. Tegelikult selgus täiesti vastupidine. Esindatud on merendusliku kultuuriga, kommunikatsioonis osalevad alad, kust olulisemad kaubateed juba topograafiliselt läbi jooksid. Ja sellised alad Läänemere idakaldal olid asustatud läänemeresoomlaste poolt. Kaasates analüüsi topograafilised ja logistilised tegurid on ilmselge, et kasvõi näiteks kõiki Austrvegri kui ala (nii nimetati nimelt nii teed itta kui ka sellel teel asuvaid piirkondi) mainimisi pole millegipärast nö meie mainimistena üldse arvesse võetud. Suur osa venelaste arvele pandust peab samuti paratamatult olema tegelikult Eesti ja Läti rannikualad, sest tollastel venelastel tegelikult mererand ju lihtsalt puudus. Seni on lähtutud enam-vähem mingist imelikust alateadlikust eeldusest, mille kohaselt küllap saagades näiteks mõeldi ikka alati venelasi, sest venelased olid ju nii palju olulisemad juba tollal, sest kuidas muidu said nad olla olulised hilisemas ajaloos..jne. Tegelikult sai Venemaast merenduslik jõud Läänemerel alles uusajal. Viikingiaegsed olud olid hoopis midagi muud.

Milline on arheoloogia kui teaduse seis praeguses Eestis?
Väga vilets. Hetkel ülikooli tasemel ju peaaegu et ei uuritagi arheoloogiat Eestis enam, välja arvatud loodusteadustega tihedalt seotud projektid ja see, et eks osa inimesi teeb uurimistööd ikkagi, olgu ametlik projekt või mitte. Arheoloogia seis on sama halb, nagu hetkel igasugusel humanitaaria harul. Lisaks näib levivat seisukoht, et ega teab mis kõrget teadust ajaloos ja arheoloogias nagu vaja polegi, sama hästi ajavad asja ära kõik muud selle eriala inimesed, kes on ka muidugi väga tublid, aga senimaani mitte nii otseselt teadusega seotud olnud. Järjest populaarsemaks saavad ka täiesti asjatundmatud või mõne raamatu ja interneti põhjal kokku kirjutatud lood. Rahval oma varasema ajaloo vastu ju huvi on ja ega tühja kohta ei jää. Aga see on vist lihtsalt üks osa levivast asjatundmatuse võidukõigust.

Kas ja kui siis mida saaks Tallinna Ülikool/selle teadlased rohkem ära teha?
Me saaks päris palju ära teha, kui riik selleks vaid raha peaks eraldama. Tegelikult on Tallinna ülikool minu arust olnud alati väga soosiv arheoloogia suhtes.

Millise panuse võib anda arheoloogiateadusesse 20. veebruaril ametlikult avatav luuhoidla?
Hoidla ise ei anna muud otsest tulemust, kui et materjal on hoitud ja säilib tulevastele põlvedele. Sisu annavad hoidlale ikkagi jälle needsamad uurijad, kes muistsete luudega tegelevad või tulevikus tegelema saavad. Kui neile ikka rahastust jätkub. Praegu selles vallas meil on uurijaid.