Märkmeid antropoloogilistelt välitöödelt

Püüan järgnevalt visandada, milline näeb välja üks Eestis aset leidev välitöö. Ning anda aimu  antropoloogiks olemise keerulisemast poolest – põneva osalusvaatluse korrapäraseks analüüsiks vormimisest.

Pagulased või mitte – mõned inimesed on töötamiseks liiga laisad,’’ ütles Muhammed, hilistes kolmekümnendates Lähis-Ida migrant sigaretti läites. Kohtusin tema ja ta sõbraga ühel palaval juulikuu õhtul kesklinnas, lootes, et saan sisendit oma uurimisteemade täpsustamiseks ja välitööde jaoks kohalike pagulaste kontakte.

See oli üks mu esimesi katseid oma antropoloogia magistritöö tarbeks välitöid alustada. Istusime lärmaka autotee ääres terrassil, sõime värskelt fritüürist tulnud mahlakaid falafele kreemise hummusega ja jõime magusat siidrit. Ettevaatlikult ja üldistavalt rääkisin oma kaaslastele, et kuna ma tean, et paljudel pagulastel on keeruline siin tööd leida, siis tahan uurida, kuidas Eestisse tulnud pagulased siin tööd otsivad ja siinse töökultuuriga kohanevad.

See tekitas neis palju küsimusi. Miks sind pagulased huvitavad? Aga miks sul araabiapärane nimi on? Ja miks sa ise ei näe välja nagu eestlane? Mis see antropoloogia on? Kes seda uurimistööd loevad?

Muhammed, migreerunud siia vabast tahtest üle 10 aasta tagasi, oli veendunud, et pagulaseks olemise ja tööturul navigeerimise vahel ei ole mingit seost.

„Vabu töökohti on igal pool ja kui tahad, siis leiad ka töö – inimesed lihtsalt ei taha neid töökohti’’. Pärast mõningat arutelu tõstis Muhammed pitsi tulimagusa joogiga (ma kahtlustan, et segu Bailey’s liköörist ja kirsiviinast) õrna iroonia noodiga toostiks: ‘’Yalla – sinu uurimistöö terviseks!’’

Kuigi esimesed osalejad ei näinud minu uurimistöö teemades eriti potentsiaali, viitas Muhammedi vastuoluline mõtteavaldus sellegipoolest olulisele tõsiasjale: töökoht ei ole lihtsalt töökoht. Neid kohti ei taheta või sinna ei sobituta põhjustel, mis võivad olla märksa mitmetahulisemad kui laiskus. Nagu näitasid minu edasiste kuude jooksul tehtud välitööd, tuleb see tõsiasi eriti teravalt välja kõrgelt haritud ja kodumaal kindlakskujunenud tööeluga pagulaste puhul, kes olid sunnitud oma elud ja kodud üleöö maha jätma.

Mu uurimistöös kohtuvad kaks laia nähtust – töö ja ränne. Esialgset huvi nende teemade vastu ei tekitanud mitte ainult päevakohane poliitiline õhkkond, vaid ka mu enda praegune eluetapp. Olin võrdlemisi hiljuti töötama hakanud ja äsja elukohta vahetanud, mistõttu keerlesid mu mõtted sageli töö tähenduse ja olemuse ümber. Kui mu töö lõimumisvaldkonnas viis kokku pagulasena Eestisse tulnud inimestega, tekitasid nende lood kodumaa, sealse elu maha jätmisest ja siin töö otsimisest veel enam küsimusi. Kuidas erinevad meie arusaamad ja kogemused tööst ja töötamisest? Kuidas muudab rände kogemus inimeste töötamist ja vaateid tööle? Miks on tähendused, mille inimesed tööle annavad, erinevad? Miks on kõrgharidusega inimestel nii keeruline tööd leida? Miks on inimestel nii raske võrgustuda ja Eestis sõpru leida?

                                          Vastused elust endast

Selles poliitilise süsteemi, isikliku elu ja populaarsete narratiivide rägastikus orienteerumiseks tundus põhjaliku etnograafilise välitöö ja süvaintervjuude tegemine ainuõige valik. Vaadelda, küsida ja arutleda asjaosalistega otse ja avatult. Tihti rõhutatakse, et teravatele ühiskondlikele probleemidele akadeemiliselt lähenedes on oluline mitte sulguda elevandiluust torni. Võtan seda tõsiselt ning üks mu peamiseid motivatsioone uurimuse läbiviimiseks oli nende probleemide mõistmine just selleks, et siis tõhusamaid praktilisi lahendusi luua. Maailma muutmise soov ei ole asendus sellest aru saamisele ja probleemi mõtestamine on esimene samm toimivate lahenduste loomiseks. Niisiis võtsin ette probleemi, mille lahendamise keskkonnas olin juba sees ja minu uurimistöö osalusteks said töö kaudu tuttavad Eestisse pagulastena tulnud inimesed.

Mu uurimuse keskmes on erinevas vanuses ja eri päritolu inimesed, kes töötavad erinevatel aladel ja kohtades – nad ei moodusta ühtset kogukonda ega liigu samas geograafilises ruumis. Seega oli antropoloogiline väli, vaatlemis- ja intervjueerimiskeskkond osa mu igapäevaelust. Füüsiliste kohtadena tähendas see ühte autot, kahe pere kodusid ja mitmeid erinevaid kohvikuid, restorane, tänavaid, parklaid ja väljakuid nii Tallinnas kui väljaspool Tallinnat.

Korra nädalas sõitsin kaasa pika tööpäeva ühe Bolti toidukulleriga üritades ka ise tellimustega sammu pidada, samal ajal kuulates lugusid tema minevikust ja plaane tulevikuks. Mitmed minu uurimistöö osalised võtsid mind oma kodudes väga soojalt vastu pakkusid teed ja kohvi, oma kodumaal traditsioonilisi toite ja koduküpsetatud maiustusi. Uurimuses osalejate osavõtlikkus ja siirus oli ääretult avardav ja rikastav kogemus.

                                          Kõhklused ja kahtlused

See, kuidas inimesed end avasid ja jagasid lugusid võikatest terrorirünnakutest, stressirohketest piiriületamise katsetest, ilusatest hapratest tulevikulootustest ja oma sügavatest veendumustest, muutis mind oma võimete suhtes aina tagasihoidlikumaks. Mida rohkem ma teemasse süvenesin, seda enam hakkas tunduma, et välitööks mõeldud aeg ja kogutud andmed pole piisavad sidusa ja laiapõhjalise analüüsi jaoks. Kuidas peaksin paaritunnise intervjuu põhjal kellegi eluteed mõistma ja seda analüüsima? Kuidas eales saaksin kellegi kompleksse, mitmetahulise ja ajas või erinevates seisundites erinevalt väljenduva kogemuse mingiks peatükiks kokku võtta?

Iga kohtumine, inimeste naljalood, juhuslikud sõnakatked, teatud pilkude või muiete ajastus – need kõik hakkasid minu peas elama kirjut ja dünaamilist elu, põimudes läbisegi minu enda kogemuste, teiste inimeste lugude ja loetud akadeemilise kirjandusega. Pärast kohtumisi kirjutasin pikalt oma välitööde märkmikusse ja päevikusse. Proovisin teksti oma märkmiku lehekülgedel süstematiseerida, värvikoodida, ja teksti erinevatesse tulpadesse paigutada. Alguses hakkasid juhuslikud noolekesed, mahatõmbamised, segased mõttekatkendid ja spontaansed joonised mind ärritama – see pole ju ilus ja korralik. Peagi mõistsin, et oleks palju loota, et elamused ja kuuldud lood minu peas või vihikus süsteemide raamistikule alluksid.

Vihikutesse soditud sigrimigrist, telefoni Notes rakenduse suvalistest mõtetest ja inspiratsioonivoos kirjutatud emotsionaalsetest mahalaadimistest olen nüüdseks kirjutamise perioodiks juba harjunud. Seal orienteerumine, seoste loomine ning mõtete, tsitaatide ja olustike paigutamine või ümberpaigutamine on minu igapäevane töö. Vahel leian sealt põnevust ja elevust tekitavaid varasemalt varju jäänud elemente. Teinekord on samade asjade ümberpaigutamine, puhastamine ja teise nurga alt vaatamine tüütu. Aga nüüdseks olen leppinud, et välitööl kogetu – kohtumised, sõprused, arusaamatused ja äratundmised – ei saa kunagi täies väärtuses must-valge tähekogumikuna kirja pandud. Loodan lihtsalt, et kirjutamine aitab need ühes akadeemilise kirjandusega sünteesida piisavalt arusaadavaks, et seda ühel või teisel moel järgmiste arusaamisteni edasi kanda.

Tunnuspilt: kollaaž autori poolt välitöödel tehtud fotodest.