Merilin Aruvee: "Olen juba saanud endale doktorandi, kes minu tööd jätkab"
6. märtsil 2023 kaitses Merilin Aruvee Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd teemal "Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused" ("Text-centered approach to content and language teaching: theoretical framework and practical implications"). Juhendajateks olid emeriitprofessor Krista Kerge ja dotsent Helin Puksand.
Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?
Esialgu soovisin arendada grammatikaõpetust, aga juhendaja Krista Kerge suunas mõtteid avardama ja nügis käsitlema keeleõpetust laiemalt, sest tegelikult ju loetakse ja kirjutatakse pea kõigis kooliainetes. Kui olin sellesse vaatenurka süüvinud, mõistsin, et olen avanud Pandora laeka ja esialgsed plaanid tuli ümber hinnata.
Kuidas muudab sinu uurimistöö maailma (kasvõi natukene)?
See võiks muuta palju ja tegelikult ongi juba midagi natukene muutnud. Esiteks, olen sidunud teadustöö õpetamisega: väitekirja peatükid ja osaartiklid on lugemiseks eesti keele ja kirjanduse didaktika kursuse kuulajatele. Teiseks suunavad need edasist teadustööd, olen juba saanud endale doktorandi, kes minu tööd jätkab. Loodetavasti paneb minu töö aluse veel mõnele teisele teadustööle, rääkimata endast. Kolmandaks olen tööga loonud raamistiku, mis aitab suunata riiklikku õppekava suhtluspädevust ja eesti keele ainekava. Keeleteadlik aineõpetus näib olevat vajalik teema eestikeelsele haridusele üleminekul, tekstikeskne lähenemine võtab maad keelte õpetamisel üldiselt. Olen saanud kutseid paljudele konverentsidele ja seminaridele keeleteadlikust aineõpetusest rääkima, nt lugemisühingule või võõrkeeleõpetajatele ja ees seisab haridusministeeriumi spetsialistide koolitus. Olen väitekirjas käsitletu põhjal korraldanud lühemaid ja pikemaid koolitusi õpetajatele. Järgmiseks sammuks on metoodiliste materjalide loomine õpetajatele. See kõik kokku võiks muuta paremaks nii emakeeleõpetust kui ka edendada keeleteadlikkust Eesti koolihariduses.
Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpuni jõuda?
Esimene nipp oli tähtaegade seadmine iseendale. Kui oli tulemas konverents, kirjutasin teesid, mis nõudsid mult millegi valmis saamist, kuigi teeside kirjutamise hetkel polnud veel miskit tehtud. Teine oli kirjutamisnädalavahetus ja kirjutamishommikud. Kuna mul on suur pere, aitas see, kui sõitsin kodust nädalavahetuseks ära ja kirjutasin mitu päeva jutti. Tihedamatel kirjutamisperioodidel äratasin end hommikuti varem üles, kirjutasin mitu tundi, enne, kui ülejäänud ärkasid. Kolmas oli kolleegidega läbiarutamine. Rääkimise käigus sai mitmeid puntraid lahti harutada.
Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?
Meelde jäid intervjuud ja arendusuuring. Ülendav oli õpetajaid ära kuulata, süveneda sellesse, mis on inimestel südamel. Tore oli toetada sekkumisel osalevaid õpetajaid, anda neile nõu ja näha, kuidas see toimib. Need hetked liigutasid. Meenub üks intervjuu, kui sõitsin aprillikuus Pärnusse, et vestelda käsitööõpetajatega. Pärnu õpetaja pakkus kohvi ja kooki, kohale oli tulnud kaks õpetajat veel, üks Tallinnast ja teine Paidest. Paide õpetaja läks pärast interjvuud ujuma, sest mis Pärnus ikka muud teha, kui juba sisemaalt kohale tuldud sai. Mis siis, et aprill.
Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks "tark eluviis"?
Selline, mis ei põleta, aga sütitab. Ise pean seda veel õppima.
Mõni hea näpunäide või soovitus, kuidas kaitsmise päeval võimalikult vähe närveerida?
Eks ikka harjutada ja pikalt valmistuda. Kui kõne mitu korda endale või lähedastele ette kanda, seda siis kõpitseda, on kohe palju kindlam õigel päeval esineda. Minu üks sõber tegi kodus mulle lausa proovikaitsmise ja küsis õelaid küsimusi. See pani tööd teise nurga alt vaatama. Päris kaitsmine oli selle kõrval väga leebe.
