Merlin Kirikal: tuleb üritada olla, semperlikult väljendudes, rohkem lahti elule

Intervjuust doktor Merlin Kirikaliga saab tema uurimisteema ning sellega tegelemise kohta lugeda lähemalt. 

 

Kuidas jõudsid oma uurimisteema juurde?

Kümme aastat tagasi sattusin juhuste kokkusattumisel lugema Johannes Semperi 20. sajandi esimesel poolel loodud proosateoseid. Nende ideelis-vormiline radikaalsus ning läbikomponeeritus üllatasid mind. Semperi tekstidesse ja nende retseptsiooni sügavamalt sisse vaadates sain kinnitust juba esmalugemisel tekkinud aimdusele, et need eesti kultuuriruumis suuresti varjusurma vajunud teosed on üsnagi erilised, sh näiteks soo ja keha uuendusmeelse kujutamise poolest. See vaistlik veendumus saigi üheks oluliseks julgustajaks teema juures püsimisel ja selle edasiarendusel. Loomulikult sillutas teed suur huvi lugemise vastu üldiselt ning minu juhendaja Mirjam Hinrikuse kirg Semperi ja tema kolleegide tööde vastu.

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Üks tahk on mu enda tajumused ning teine mu väitekirja lugejate mõtted. Ma ise arvan, et lisaks kohaliku kirjanduskaanoni teisendamise pretensioonile, olen ma oma teadustööd kirjutades püüelnud sisu ja vormi sünteesi poole. Teisisõnu olen proovinud loetavaid teoseid analüüsida võimalikult kujundliku stiiliga, mis on teadustekstides enamasti mitteortodoksne valik. Seega – vähemasti implitsiitselt ja mikrotasandil – tahtsin oma tööga sillutada teed akadeemias lubatu piiride painutamisele. Iseasi, kas sellega hakkama sain.

Üldisemalt, humanitaarteaduste, sh kirjandusteaduse tähtsusest ja komplekssusest on kiputud eesti teadusmaastikul üle vaatama.

Üldisemalt, humanitaarteaduste, sh kirjandusteaduse tähtsusest ja komplekssusest on kiputud eesti teadusmaastikul üle vaatama. Siiski on kriitiline väljendus- ja tõlgendusoskus ning sellega seotud mitte vähemtähtsam kuulamisoskus – mida eelkõige kultiveeritakse humanitaarerialade tudengite hulgas –, üks oluline võimekus, mis aitab kiirelt muutuva ning raevukalt polariseeruva maailmaga aktiivses, muutusi külvavas kontaktis olla. Minu uurimistöö küsimustab selles kontekstis binaarsed (soo)stereotüübid, ilukirjanduse periodiseerimise ja klassifitseerimisega seotud stambid ning meelitab eesti kultuuri intiimsemalt, erinevusi rõhutavalt tõlgendama.

Millised olid sinu salanipid, kuidas järjepidevalt oma doktoritööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Soovitaksin värsketel doktorantidel vähemalt 4–5 päeval nädalas midagigi kirjutamisega seostuvat teha, olgu see kas või viiteallikate korrastamine, teeside kallal nokitsemine või keeletoimetus. Järjepidevus viib sihile. Paraku. Samas avastasin õpingute jooksul, et tulemusi toob ka eemaldumine ehk soovitan soojalt teha ka muid asju – võimalusel teatris käia, filme vaadata, näitusi väisata, sõprade ja lähedastega kohtuda, pikutada. Mäletan, kuidas üks kogenum teadlane mulle 2019. aastal ütles, et sotsiaalne elu tuleb analüütilise ülevaate kirjutamisel pausile panna – arvan, et nii see siiski olla ei või, eriti kultuuriga seonduvatel erialadel, kus teksti õhutamiseks on kirjutajal pidevalt vaja väliseid impulsse.

Milline oli mõni meeldejääv või naljakas seik, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus?

Kogu doktorantuur oli – vähemasti nüüdselt vaateveerult lähenedes – meeldejääv ja kirgastav, mille lõppedes samastusin Michel Houellebecqi muidu ülimalt antipaatse meesprotagonistiga tema palju furoori tekitanud romaanist “Alistumine”. Üldiselt ma selle raamatu ideoloogilise taustsüsteemiga ei haaku, kuid mind on jäänud kummitama teose peategelase (kes muide uuris prantsuse dekadentliku kirjanduse “isa” Joris-Karl Huysmansi loomingut), sedastus, et doktoritöö kaitsmisele järgnenud hommikul sugenes adumus, et üks osa elust oli läbi saanud ning et ilmselt oli see parim osa. Nii drastiliselt ma küll ei väljenduks, ent mingi iva selles mõttes on. Meeldejääv oli see ajajärk tõepoolest – hakkasin alles doktorantuuris tajuma ennast ruumis ja inimeste seas ning nende paiknemiste üle sügavalt mõtisklema. Väitekirja kirjutamise jooksul, eriti konverentsi- ja seminarisituatsioonides tajusin esimest korda seda – olen väga aeglase n-ö arenemisjoonega uurija –, millest Virginia Woolf räägib oma mälestustes ehk teatavat šokki olemisest, mida tema esmakordselt väidetavalt tajus lapsena.

Lähtudes oma uurimisvaldkonnast, mis on sinu jaoks “tark eluviis”?

Tark eluviis on kestlik ehk oluline on mitte ületada neid piire, mis lahutavad viljakat, mõnusat, pikaaegset võimekust uurida närvilisusest, ülekoormusest, töölusti kaotamisest. Ja nende piiride tunnetamine võib olla väga-väga raske. Tähtis oleks – kõlab see küll targutamisena – mitte üle töötada, piisavalt liikuda, hästi süüa, mitte kuhjata end asjadega, sh üleliigsete failide, paberite, tähtaegadega. Hoopis teise külje pealt tähendab tark eluviis ka otsust lugeda, kogeda erinevaid asju. Mind on mõjutanud Doris Lessingu üliõpilastele suunatud mõttekäik, mille ta sõnab oma “Kuldse märkmeraamatu” eessõnas, mis seisneb “ühe sümpaatia juurest teise juurde” minemises Krista Kaera tõlkes. See tähendab: nii palju kui võimalik liikuda eri tekstide ja eri kogemuste vahel. Olla teistega koos – et mitte langeda üksindusse. Katsuda mobiilsustoetusi taotleda ehk reisida ja võimalusel teiste sama valdkonna inimestega suhelda. Mitte kapselduda, üritada olla, semperlikult väljendudes, rohkem lahti elule.

Mida hindad oma juhendaja või juhendajate juures kõige rohkem?

Minu juhendaja Mirjam Hinrikus on kõige põhjalikum ja järjekindlam inimene, keda tean. Hindan kõrgelt tema ambitsioonikuse iseloomu ehk sihikindluse ja auahnuse tempereeritust mingi rahumeelse alandlikkusega, mis on jätkuv, kustumatu. Nii on minu juhendaja Johannes Semperi lemmikfilosoofi Henri Bergsoni põhimõiste ehk eluhoo iseäralik kehastaja, kes jaksab ka väga rasketes olukordades edasi liikuda, kreatiivselt hõõguda.

Foto autor: Arno Mikkor