„Mine Kõivupuu juurde, siis saad ka lõpetatud!“
Möödunud kuul täitus TÜHI pärimuskultuuri dotsent ja vanemteaduril Marju Kõivupuul 20 aastat TLÜ-s töötamist. Loe lähemalt, kuidas sattus Kõivupuu siia tööle, mil moel on tema hinnangul ülikool ajas muutunud ning miks eelistavad suisa mitmed põlvkonnad just teda enda lõputööd juhendama.
Kuidas sattusite tööle Tallinna Ülikooli?
Tallinna Ülikoolis võin ennast uhkusega pidada emeriitprofessor folklorist Pille Kippari järglaseks. Ehkki Tartust Tallinnasse tulek oli mulle otsustav ettevõtmine nii töö- kui eraelulises plaanis, siis senini pole mul olnud põhjust kahetseda. Kuigi kõhklused ja kahtlused omal ajal olid, sest Tartu ja Tallinn on vähemalt minu jaoks üpris erineva elulaadi ja filosoofiaga paigad. Aga ilmselt mulle sobibki natuke suurem tegevusväli rohkem.
Õnneks on Eesti nii väike, et kolme-nelja tunniga jõuan kodusesse Lõuna-Eestisse, kui vähegi vaba aega on või kui tööasjad nõuavad. Rõõm on ka selle üle, et erialased kontaktid ja koostöö pole kunagiste kolleegide ja mõttekaaslastega kuhugi kadunud.
Kuidas on ülikool 20 aastaga muutunud?
Pedagoogikaülikoolist on saanud de iure ja de facto Tallinna Ülikool. Narva maanteel asuva keeltemaja esise piraka veeloigu asemel, millest üle- või läbisaamiseks oli sageli vaat et Viljandist paadimees appi vaja, asub moodne Astra maja. Kuidas ümbrus enne uut peahoonet ehk Mare maja välja nägi, on ka veel päris hästi meeles...
Nii et ainuüksi ülikooli kampus on selle suhteliselt lühikese ajaga tundmatuseni muutunud. Sisulise poole pealt peegeldab TLÜ kõike seda, mis on on toimunud laiemalt kogu Eesti kõrgharidusmaastikul, alates 4+2 õppekava süsteemilt 3+2-le üleminekuga ning lõpetades oma koha otsimisega pidevalt muutuvates (kõrg)haridusoludes.
Mida on ülikool Teile andnud?
Palju isikupäraseid ja nutikaid üliõpilasi alates bakadest ja lõpetades doktorantidega, kelledest paljudega on säilinud (erialased) kontaktid senini. Suurepärast võimalust teha teadus- ja rakendusliku suunaga erialast tööd maastiku- ja kultuuri keskuses, lootuses, et seeläbi saab (ka) Eesti natuke paremaks paigaks. Toredaid kolleege erinevatest TLÜ instituutidest.
Aga mis seal salata, ise pean EHI (Eesti Humanitaarinstituut) perioodi üheks vaimsemaks ja akadeemilises plaanis õnnelikumaks ajaks selle 20 aasta sees...
Millises suunas peaks ülikool järgmise 20 aasta jooksul liikuma?
Järgmised 20 aastat on minuvanuse inimese perspektiivis juba selline kaugus, et ei teagi, kustpoolt head ja kurja ma Eestis ja TLÜ-s toimuvat siis jälgin. Aga – soovin, et noored Eestis ja kaugemal teaks, et kui sa tahad õppida nimelt seda ... siis kindlasti mine ainult ja ainult TLÜ-sse õppima. Jätan siia meelega lünga, mille täitmisele võiks mõelda need, kes on kutsutud ja seatud ülikoolis õppekavade arendusega tegelema. Ülikoolil peab olema väga isikupärane oma nägu, mingid omad „trumperialad“, mis on ka rahvusvaheliselt kõrgel
„Noor inimene vaatas mulle otsa ja ütles, et teate, minu ema juba kannatas Teie kriitika välja ja tema soovitaski, et mine Kõivupuu juurde, siis saad lõpetatud.“
tasemel. Lisaks on olulised silmapaistvad õppejõud, kelle juurde tahetakse tulla igast ilmakaarest õppima.
Ja et kõik need noored ja täiskasvanudki (sest on selge, et meie kiiresti muutuvas ajas tuleb senisest rohkem panustada täiskasvanuharidusse ja elukestvale õppele), kes TLÜ-s õpivad, panustaksid maksimaalselt (ka) Eesti riigi igakülgsesse arengusse. See on hädavajalik, sest Eesti riik ja (kõrg)haridus on nagu lavalised kaksikud, kui muinasjututerminoloogiat kasutada – üks ei saa teiseta ja vastupidi.
Rääkige mõnest meeldejäävast seigast, mis Teil TLÜ-ga seostub.
Eks neid seiku on aastatega kogunenud üksjagu. Mõni aasta tagasi tuli minu juurde oma lõputööga kimpus olev üliõpilane – tahtis kevadel lõpetada, aga töö ei edenenud kuidagi. No ikka juhtub.
Aega oli väga vähe ja ma ütlesin üsna otse, et teha on päris palju, mistõttu tuleb välja kannatada ka minu paiguti karm kriitika ning head sõnad tulevad alles siis, kui töö on nõuetekohaselt valmis. Noor inimene vaatas mulle otsa ja ütles, et teate, minu ema juba kannatas Teie kriitika välja ja tema soovitaski, et mine Kõivupuu juurde, siis saad lõpetatud! Mina võtan seda siiani suurima tunnustusena – kriitilised märkused jäägu juhendaja ja juhendatava vahele, siis on kaitsmisel kergem. Ja kui ma saan kirja, kus ümbrikule on kirjutatud lihtsalt Marju Kõivupuule Tallinna Udusadama tänavale – ja see kiri tulebKI kohale, siis.... no comments.
Milline tööandja on Tallinna Ülikool?
Selline, kelle juures tahaks penisonini vastu pidada ja ning kui mõistus, olud ja tervis vähegi lubavad, siis ehk ivake kauemgi.