Pandeemiamõtted
Mitmed TÜHI praegused ja endised töötajad on kirja pannud oma mõtted seoses praeguse pineva olukorraga. Loe lähemalt kultuuriajakirjast Vikerkaar.
Mitmed humanitaarteaduste instituudi praegused ja endised töötajad on kirjutanud kultuurajakirjas Vikerkaar oma mõtetest seoses praeguse pineva olukorraga.
Pandeemiamõtted I.
Eriolukorrast
LOODUSE KROON
Möödunud sajandi keskel levis siinmail lendlause, et inimene olevat looduse kroon. Eestis mäletatakse seda veel tänapäevalgi, Jaan Pehk on isegi loonud iroonilise laulu, kus leiduvad näiteks read „jänesel on pikad kõrvad / nende eest ta ära mõrvan“. Algselt oli see lause muidugi ideoloogiliselt laetud loosung, mis kuulutas teaduse ja tehnika progressi ja samastas selle kehtiva riigivõimuga.
Nüüd on viimaks siiski selgunud, et see väide oli ekslik. Tõeline looduse kroon on hoopis üks viirus, mis kannabki „krooni“ nime (vrd ladina corona).
JAUR ERIOLUKORRAST
Kui aus olla, siis õega pidasime pikki epideemiavestlusi veebruari algusest saati. Kammisime hoolega välismeediat, perspektiiv ei paistnud ilus, hakkasime tasapisi maale emale head-paremat varuma. Mu ekskallim Sondriost (Lombardia) ja sõber Pesarost (Marche) andsid hea sissevaate Itaalia meeleoludesse: algul ehmatus, siis muigav üleolek (“zombifilm”, “elu kaevikus”), seejärel uus tõsidus.
Märtsi algul püüdsin ema veenda, et ta enam uljalt linna peal ringi ei käiks, aga ega ta mind kuulda ei võtnud. Ta peaaegu vihastas, nähes mu suhtumises eidžismi.
TÕNU VIIK
PANDEEMIA KOGEMUS FENOMENOLOOGILISES VAATES
Enamik meist ei tea, kas COVID-19 iseloom on tõepoolest nii eriline, et nõuab tavatuid meetmeid, või on tegemist kollektiivse ülereageerimisega järjekordsele globaalajastu epideemiale, nagu olid sea- või linnugripp. Inimeste liikumise ja kogunemise keelud kehtisid Euroopa riikides viimati suure sõja ajal. Majandus kannatab, sest üleöö elustusid kõige radikaalsemad säästliku eluviisi visioonid reisimise ja tarbimise vähendamisest. On see neoliberaalse kapitalismi ja demokraatia apokalüpsise algfaas, nende kahe kooselu lõpp (aeglaselt otsustavad ühiskonnad surevad välja), või tuleb lihtsalt üle elada keeldude põhjustatud majandussurutis ja kõik jätkub vanaviisi?
Me ei tea, sest kriisi põhjustajat pole võimalik kogeda. Seda on võimatu kogeda mitte ainult sellepärast, et viirused on silmaga nähtamatud, vaid ka sellepärast, et erakorraliste meetmete põhjus asub tulevikus. Me oleme muutnud oma elu lähtuvalt tulevikus toimuvast sündmusteahelast – ühele ajale kuhjuv raskelt haigestunute selline arv, mis tervishoiusüsteemile üle jõu käib, ning mis siis omakorda šokeerivaid sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi esile kutsub. See on tuletuslik jada, mida ühed, näiteks viroloogidest spetsialistid, peavad tõenäoliseks, ja teised, näiteks poliitikud ja kõik ülejäänud, usuvad. Või siis mitte. Mina olen igatähes heas usus kodus selleks, et tulevikku parandada; et tulevikus midagi olematuks teha. Et vältida ohvreid, keda (veel) ei ole ja keda ka loodetavasti kunagi ei tule. Ma usun koos teistega, et kui me kõik ühtemoodi käitume, siis teeme me koos selle tulevikus toimuva sündmuste jada olematuks. Pole just väike saavutus!
Pandeemiamõtted II.
Majandusest ja piiridest
DANIELE MONTICELLI
PANDEEMIA KUI EUROOPA POLIITILINE LAKMUSPABER
Eriti kurba vaatemängu pakkuvad praeguses olukorras uue natsionalismi pantvangis virelevate Euroopa riikide reaktsioonid. Alustati valitsusjuhtide vastastikustest süüdistustest liiga leebete või liiga karmide meetmete rakendamise pärast ning seejärel jõuti paari päevaga igal pool samasugusele lahendusele: riigipiiride sulgemine. Selline otsus pole pelgalt kasutu olukorras, kus viirus levib igal pool juba kohalikult, vaid ka julm, kuna see aeglustab otsustavalt näiteks ülioluliste meditsiiniliste vahendite kohale jõudmist, valmistades meie endi riikide kodanikele lisakannatusi ning sundides muuhulgas neid viiruse levikuks ideaalsetesse tingimustesse (nagu nt laev, millega Eesti pidi oma Euroopas kinni jäänud kodanikud koju tooma). Selliste otsuste taga paistab tegelikult ainult paljude Euroopa riikide põgenikekriisi aegne soov taastada piirikontroll – pandeemia pakub sellele nüüd hea ja „vaieldamatu“ ettekäände.