Piia Sandra Sandrak: oma aja heategijad ei jõua tihti ajaloo annaalidesse

Piia Sandra Sandrak on noorteadlane, kes on pühendunud 13. sajandi Saaremaa elu-olu uurimisele, eesmärgiga võrrelda seda teiste Läänemere-äärsete piirkondadega. Tema uurimistöö on veel üsna algusjärgus ja Sandrak loodab, et tal õnnestub Saaremaa ajalooteadmisesse midagi juurde anda. Küll on ta veendunud, et Läänemere-ülese pildi kokkusaamine on vajalik. 

Sandraki uurimistöö hõlmab mitme valdkonna allikmaterjale ning süveneb nii vastava perioodi kirjalikesse, kunstiajaloolistesse kui ka arheoloogilistesse allikatesse, aga ka maastikumuutustesse. Ta vaatleb muu hulgas kirikuid, asulakohti, asustusüksusi, kalmeid ja asulaid, et kokku saada võimalikult täpne pilt muinasaja lõpu ja keskaja alguse Saaremaast. Kirikuid peab Sandrak Saaremaa puhul väga oluliseks uurimismaterjaliks, kuna just seal asuvad Eesti vanimad ja võimsaimad kivikirikud. “Tegelikult see ongi müsteerium, kuidas nad nii võimsad on, kuidas ja millal rajati ja kelle poolt. Saaremaa puhul ei saa neist üle ega ümber,” tõdeb Sandrak. “Ideaalis võtaksin arvesse ka sadamakohti, kuid neid on vähe uuritud ja kaevatud ning neid on raske maastikul tuvastada,” märgib Sandrak. 

13. sajandit on käsitletud Eesti aladel kui murranguperioodi, mil ristisõjad tõid siia kanti  uue usu ja kombed. Sandrak selgitab, et see on iganenud ajalookäsitlus. “Klassikalises populaarteaduslikus narratiivis kaasnes ristisõdadega murrang: kõik muutus justkui teiseks ja muidugi halvemuse poole. Tegelikult sellist murrangut ei toimunud. Pigem näeme mingite kommete, tavade ülevõtmist, sellist järk-järgulist kohanemist uute oludega,” räägib ta ja lisab, et just selliste väikeste muutuste otsimine ongi tema jaoks põnev, “ma arvan küll, et aina vähem lepitakse üldistavate suurte narratiividega.”  

Sandraki sõnul on mineviku ja oleviku vahel alati sarnasusi ja arvestades praegu maailmas toimuvat, toob ta näitena välja sõja: “Inimeste valmidus astuda üksteisega konflikti paistab olevat ajas universaalne.” Samas ei ole maailm kindlasti must-valge, mõtiskleb Sandrik. “Hästi lihtne on ajaloolasena näha sõda ja halba, aga tegelikult, näitab ka praegune olukord, et väga palju on neid inimesi, kes teevad head,” viitab Sandrak suurele hulgale vabatahtlikele, kes Ukrainat abistavad, “kahjuks ei jõua need heategijad tihti ajaloo annaalidesse.” 

Oma värske teadlaskarjääri töövõiduks peab Sandrak doktorantuuri ja nooremteaduri kohale asumist ja nelja aasta tööplaani esitamist. See tähendab, et kogu doktorantuuri läbimise teekond on aastateks ette planeeritud. “Ma ei kujuta ette, kui paljudel erialadel peab esitama nelja või viie aasta tööplaane,” toob Sandrak välja akadeemilise karjääri nõudlikkuse. Ta räägib, et kui miski on tema jaoks keeruliseks osutunud, siis on selleks pidev üksinda töötamine. “See on justkui kahe teraga mõõk – ühest küljest on võimalus oma ajakasutuse üle ise otsustada, kuid teisalt tuleb oma motivatsiooni ja enese distsiplineerimist pidevalt treenida.”

“Naised teaduses” päeva teemal rääkides, leiab Piia Sandra Sandrak, et kohati kõlavad jutud, justkui oleks kõrgharidusega naiste suur osakaal Eestis probleem. “Kui ma mõtlen nende sündmuste peale, mis Afganistanis toimuvad, kuidas seal on naistelt ära võetud õigus omandada kõrgharidust, siis debatt sellel teemal, et kas meil on liiga palju kõrgharitud naisi või kõrgharidus on seetõttu devalveeruma, on minu arvates naeruväärne. Mul on ääretult hea meel elada ühiskonnas, kus on nii palju kõrgharitud naisi. Ma loodan, et see trend, et Eesti naised harivad end, ei vähene, vaid pigem kasvab,” sõnab Sandrak. 

11. veebruaril tähistatakse “Naised ja tüdrukud teaduses” päeva. Sel puhul usutlesime Tallinna Ülikooli toimekaid teaduses töötajaid ja uurisime, kuidas nad selle karjäärini jõudsid.