TÜHI teadusblogi | Eeva Kesküla
Eeva Kesküla on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia dotsent. Millega tegeleb dotsent Eeva Kesküla ja mis teda teadlasena sütitab?
Mida Sa teadlasena uurid?
Üldiselt identifitseerin ennast tööantropoloogina. Olen pikalt tegelenud töö teemaga rasketööstuses: oma doktoritöö ja sellele järgnevate projektide raames olen uurinud kaevanduskogukondi Eestis ja Kasahstanis. Mind huvitas, milline on postsotsialistliku venekeelse töölisklassi elu ja töö tingimustes, kui nad pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist ei ole enam ei tööliste ja venelastena priviligeeritud. Minu peamiseks andmete kogumise vormiks on osalusvaatlus: pikemat aega uuritava kogukonna keskel elamine ja selle analüüs. Kirjutan sellest, milline on nende väärtusmaailm, mida tähendab igapäevane töö rasketes ja ohtlikes tingimustes muutuvas majanduslikus ja ühiskondlikus kontekstis ning kuidas läbi igapäevaste väikeste tegude ja võitluste enda elu elamisväärseks ja väärikaks üritatakse teha. Kaevanduse problemaatikaga seoses ei saam ma praegu kuidagi üle ka kaevanduste sulgemise ja õiglase ülemineku teemast.
Samas huvitab mind ka töö teema laiemalt: see on justkui tüütu nuhtlus, ilma milleta me inimestena siiski elatud ei saa. Peale traditsiooniliste töövormide tehases ja kaevanduses mõtlen praegu üsna palju sellele, mida tähendab asukohast sõltumatu töö näiteks diginomaadide puhul ja mis juhtub sotsiaalsete suhete ja tööprotsessiga siis, kui koroona mõjul muutub kaugtöö paljudele valgekraedele normiks.
Oled teinud välitöid Eestis ja Kasahstanis. Miks just Kasahstan?
Kirjutasin oma doktoritöö Eesti kaevuritest, kuid mul oli oma doktoriõpingute ajal tekkinud palju kolleege ja sõpru Kesk-Aasiast. Kui mul hiljem tekkis võimalus teha päris uut välitööd, tundus mulle loogiline, et seda Eesti kaevurite lugu võiks vaadata laiemas postsotsialistliku töö, sotsiaalse struktuuri ja etniliste suhete kontekstis. Sellepärast läksin endise Nõukogude Liidu täiesti teise otsa, kus tööstuses töötavad inimesed on samuti valdavalt slaavi päritolu. Hetkel kirjutan raamatut just nende kahe kogukonna sarnasustest ja erinevustest keskendudes Karaganda söekaevandustele ja Kohtla-Järve põlevkivikaevandustele. Keskendun teemadele nagu rahvussuhted, soorollid ja sotsiaalne taastootmine, tööprotsess ja inimese suhe masinatega, kaevuri tervis ja õnnetused ning töölisklassi poliitika.
Naiste raske füüsiline töö Kasahstani söerikastusvabrikus
Millised on kahe riigi sarnasused ja erinevused?
Riikliku, majandusliku ja kultuurikonteksti erinevustest tulenevad ka erinevused kaevurite elu-olus. Kasahstan on autoritaarne riik, kus kodanikud usaldavad oma valitust vähe ja usuvad, et kõikjal lokkab korruptsioon. Eesti on tohutult kiired muutused läbi teinud Euroopa Liidu riik, kelle muukeelne elanikkond on tihti justkui unustatud ning samuti ei usalda oma riiki la valitsust. Oma töös uurin, kuidas kahe kaevandusettevõtte poliitikad (näiteks kaevandustehnoloogiasse investeerimine või kõigel kuluda laskmine, erinevad värbamis, kiitmis-ja karistustehnikad) mõjutasid kohalikku eluolu. Rahvushierarhiad on mõlemas kohas olulised: venekeelsed (kuid igalt poolt endisest Nõukogude Liidust pärit kaevurid) tunnevad end Eesti ja Kasahstani rahvustuvas riigis ebakindlalt. Sarnane on töö olulisus identiteediloomes ja tööst tulenev kaevuri väärikus. Olin üllatunud, kui kuulsin sõna-sõnalt sama juttu kaevuriameti vähese austamise kohta Eesti ja Kasahstani kaevuri suust. Minu mikroanalüüsi on aga parem illustreerida konkreetsete näidetega.
Antropoloogid armastavad uurida sugulussuhteid ja Eesti ja Kasahstani kaevandused on selleks andnud suurepäraste võimaluse. Mõlemas kohas tuntakse suurt uhkust kaevuridünastiate üle ja on auasi, kui pereliikmed koos töötavad. Praktikas pidasid eestikeelsed kaevanduste juhid Eestis siiski lähisugulaste koostöötamist ebaeetiliseks korruptsiooni või nepotismi nähtuseks ning üritasid seda lõpetada. Kahjuks on kaevandusinsenerid nagu ka akadeemikudki tihti üksteisega pere loonud ning teist töökohta on sel juhul raske leida. Kasahstanis oli aga ettevõtte ametlik poliitika, et esmajärjekorras värvati kaevurite lapsi ning pandi nad just koos oma vanematega samasse osakonda tööle. Täiesti vastanduvad poliitikad tekitasid aga antud kontekstis mõlemal juhul tööandjale soodsa pinnase: eesti töölised said perede koostöötamise tõttu killustatud ja rohkem atomiseeritud, Kasahstani töölisi hoidis aga vagusi see, et kui poeg pahandusega hakkama sai, siis lastakse ka isa lahti. Eesti uued laevandusmasinad tähendasid vähenevat tööliste arvu ja omavahelist konkurentsi, Kasahstani vananevad masinad tähendasid tööliste täielikku välja kurnamist. Raamatus räägingi erinevatest töölisi kooshoidvatest või killustavatest tehnikatest, mis rõhutavad erinevusi eesti ja Kasahstani tööliste vahel.
Miks toimuvad tööõnnetused?
Minu Eesti Teadusagentuuri rahastatud uurimisprojekt “Tööohutuse poliitökonoomia tööstuses: sotsiaalantropoloogiline perspektiiv” läheb süvitsi õnnetuste tööõnnetuste teemasse. Antropoloogil on kombeks kõiki ühiskonna aspekte uurida holistiliselt: see tähendab et tööõnnetuse toimumise põhjuste mõistmiseks on vaja nii suuremat poliitökonoomia raamistikku kui detailset kohalikku kultuurikonteksti uurivat välitööd. Niisiis on minu laiem raamistik globaalsed majandusvood, kaevandusfirmade omandisuhted ja riiklik ja seadusandlik korraldus ning loomulikult ka geoloogia ja tehnoloogia. Detailsem etnograafiline fookus hõlmab aga kohalikke uskumisi ja legende kaevandusõnnetustest, ideid maskuliinsusest ja riskist, suhetest ülemuste, masinate ja kolleegidega. Üks minu viimastest artiklitest uurib seda, mis saab naiste tööst söerikastusvabrikus, kuhu pole tükk aega uut tööjõudu palgatud, masinad kuluvad ja väsivad, nagu ka naistöölised, kelle tervis halveneb. Analüüsin seda, kus kasinustingimustes tuuakse vabrikusse peale tootva töö ka naiste reproduktiivne töö. Peale söe rikastamise peavad nad pesema, kühveldama, lupjama ja hoolitsema vananeva vabriku eest nagu see oleks nende enda kodu. Väidan, et kui meie üldine narratiiv on, et tehnoloogia arenedes pole inimestel enam vaja rasket tööd teha, siis oludes, kus naistööjõud on odavam kui masinad, areneb olukord hoopis vastupidiselt. Sellises kontekstis on ka õnnetuse tõenäosus suurem.
Minu uurimisprojekti välitöö langes kokku kaevandusplahvatusega Śahtinski linnas Karagandas ning pani kogu väikelinna arutama, kas hukkunud kaevurite perele määratud kompensatsioon oli õiglane. Õnnetuste uurimine ja laiem raamistik (ohtlikud kaevandused, tööohutusreeglite eiramine, muutuv seadusandlus) kombineerub siin klassikaliste majandusantropoloogia küsimustega, mis on õiglane hind ja milline kompentsatsioon sobib kokku kohaliku moraaliga ja ideedega kogukonna taastootmisest. Tööõnnetus pole siin ainult see plahvatuse hetk, vaid kompleks, mis hõlmab tööprotsessi, võimusuhteid ja kohaliku väärtusmaailma.
Mis Sind teadlasena sütitab?
Ühelt poolt sütitab mind see, et antropoloogina saame otsida keerulisi vastuseid rasketele küsimustele. Antropoloogia ei paku lihtsaid lahendusi, kuid samas aitab dekonstrueerida tavaasusaamu ning küsida küsimusi sotsiaalse õigluse, ebavõrdsuse ning sellel põhjuste ja tagajärgede kohta. Töö-ja majandusantropoloogia kursuse lõpus olen alati õnnelik, kui tudengid julgevad küsida, kas praegune majandussüsteem on tõepoolest parim kas me tõepoolest peame tegema niipalju tööd kui kütid-korilased said oma vajadused rahuldatud 15 tunniga nädalas ja neil polnud isegi tehnoloogiat abiks. Kas raha on midagi materiaalsemat kui sotsiaalne kokkulepe ja kas võlad tuleb alati tagasi maksta. Nii teadlase kui inimesena sütitab mind see, et kultuurid ja ühiskonnakorraldused on pidevas muutumises ning meil endil on teatud võimalus neid kujundada.
Teisest küljest sütitab mind aga välitöö kogemus: võõrast kultuurist end läbi pusides ning sellest tasapisi aru saama hakates tekib mul alati hasart, eriti kui tajun, et oskan mängida kohalike reeglite järgi näiteks Kasahstanis, kus Eesti käitumismallid ei pruugi töötada. Välitööst tekib mul kuude kaupa kestev adrenaliinilaks ning sellest tekivad rahvus-klassi-ja kultuuripiire ületavad sõprused, mida hästi kalliks pean.
