Väärtuste jahil ehk välitööd, välitööd, välitööd...

Milline on teadlase võimalus kujundada pärandipoliitikat? Kultuuripärandi teema on tänapäeva ühiskonnas aktuaalne: väärtustame vaimset pärandit, väärtustame materiaalset ehk ainelist pärandit. Või siis mõlemat korraga – mis on õige ja hea.

Väärtustame pärandi loojaid, hoidjaid, pärandit maastikul ja maastikus – kõike seda, mis inimesele palja silmaga näha, ja sedagi, mida näha ei ole, mille jahil on arheoloogid ja arheoloogide sõbrad või vaenlased detektoristid. Kusjuures see sõprus sõltub sellest, kas nad töötavad nii öelda puhtalt või mustalt, on nõus tegema teadlaste-arheoloogidega koostööd või peavad väärtusi jahtides silmas väikese inimese egoistlikke huvisid.

Kes oleme meie?

Kasutasin meelega meie-vormi, et võimaldada lugejal küsida, kes on need "meie"? On ju selge, et kultuuripärandi mõiste on lai, peaaegu hõlmamatu. Ajastust, võimusuhetest ja kultuuripoliitikast-ideoloogiast lähtuvalt on see kindlasti ka hinnanguline ja subjektiivne. Isegi ühe kultuuripiirkonna ulatuses ei ole ühest arusaama, mis on väärtuslik ja mis mitte. Seda ka siis, kui läheme Võru- või Setomaale, Kihnu või Mulgimaale, kus kaugemalt või kõrgemalt vaadates tundub, nagu kõneleksid kõik ainult võru keelt ja käiks suitsusaunas, leelotaks hõbesõled rinnas, peaks hommikust õhtuni mere pidu või sööks vaheldumisi kama ja mulgikapsaid.

Ka akadeemilisel tasandil arutleme, kes on need isikud ja institutsioonid, kes meie väikeses Eestis kas kohapeal või riiklikul tasandil otsustavad (näiteks riiklike programmide toel), mis on väärtus. Viimane määrab sageli sellegi, mis väärib rahatuge ja mis mitte, mis väärib edendamist, mille jaoks üldse on raha ja tahtmist panustada.

Raha toov teadlane

Selleks et selgust saada, kuulutavad institutsioonid või huvigrupid aeg-ajalt välja pakkumisi uurida selle või tolle piirkonna kultuuriväärtuste hetkeseisu, teise või kolmanda riikliku raha mõju regiooni omakultuurilisele arengule selle või teise ajavahemiku jooksul. Kuna hea teadlane on teadupoolest selline, kes hangib endale ja ülikoolile edukalt projekte, olgu kas või kohalikke ja pisikesi (ikkagi kompetentsuse küsimus, ajud ja autoriteet paiknevad justnimelt siin, mitte kusagil mujal!), siis on võimalus uurimise enda ja selle tulemuste kaudu hankida empiirilist materjali ning muidugi (tahes või tahtmata) kujundada ja suunata ka pärandipoliitikat. Vahel on teadlasel endal mingi oluline teema hinge peal, mis vajab uurimist ja millel on ühiskonnas oluline rakendusväärtus. Nõnda hangib ta endale mõne pisema projekti. Aga projekt tarvitab (abi)tööjõudu, mis on suurepärane võimalus lasta üliõpilased tegutsema väljale, kus tegutsevad ehtsad elavad inimesed.

Ivo pani laulu sisse

Ka varem oli kombeks, et filoloogid käisid ikka suviti kogumas murdekeelt ja folkloori. Kas mitte Ivo Linna pole selle fakti ka oma  laulu sisse pannud? Igatahes näidakse tema kogutud materjali Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis suure uhkusega. Tänapäeva pragmaatilises maailmas pole see enam ammu nii. Üliõpilased saavad välitöödele siis, kui õppejõul või teadlasel on projekt, mille mõningate tööülesanne täitmine on üliõpilaste kontimööda ja vaimselt arendav. Selleks on vaja teatavat ettevalmistust sissejuhatavate loengute näol, sest meie ülihästi digiteeritud maailmas on juba kord nii, et eestlaste jaanipäevast saab kirjutada täiesti olulise ja usutava uurimistöö ilma, et oleks elusast peast ühtegi eestlast kohatud või eestlaste jaanipäeval käidud.

Suulise pärimuse – vanarahva juttude ja laulude – kogumine on iseenesest suhteliselt süütu tegevus. Kõik saavad aru, milleks on seda vaja, üliõpilastele püütakse vastu tulla nii palju kui võimalik. Kui vanu laule ei teata, pakutakse võileiba ja kohvi ning räägitakse niisama elust-olust. Kui teatakse, pakutakse ka. Võileiba ja kohvi, vahel ka kooki või kommi ja siis minnakse tavaliselt pererahva aeda vaatama.

Kas agregaat töötab?

Aianurgas näeb üliõpilane vanaperemehe oma kätega meisterdatud põllumasinat, millega käidi mõni tund tagasi kartuleid muldamas – õppejõu terane pilk silmab saha teradel vaikelu närtsinud maltsa ja mullakamakatega. Ülimat akadeemilist huvi üles näidates küsib noor nüüd viisakalt: Vabandage, kas te seda agregaati mõnikord praktiliselt ka tarvitate? Peremees kutsub mu vaikselt kõrvale ja küsib: Kuule, kas sina said aru, mis ta ütles? 

Sootuks teise värvingu võtavad välitööd sellisel juhul, kui uuringud on seotud inimese eraomandiga, olgu selleks tema maatükil asuvad muinasväärtused, pühapaigad, ehitised-rajatised vms. Sellisel juhul peab üliõpilane kandma kaasas templiga varustatud töötõendit, omama raudseid närve ja olema valmis, et talle kutsutakse politsei, kontrollimaks, kas tegevus on kõigiti seaduslik. Paremal juhul päädib asi lihtsate lahendustega. Väärtuste otsingud ja nende empiiriline kaardistamine akadeemilistel ja rakenduslikel eesmärkidel lisab seega elule värvi. Ja mitte vähe. Öeldud on, et kui eriala seda nõuab, on välitööd hädavajalikud, et hoida korras uurija fantaasia, õppida suhtlema, vahendama ja esindama eri huvigruppe.

Tellija ootas muud

Kui välitööd on seotud mingi (rakendus)projekti tellimuse täitmisega, tuleb olla valmis sellekski, et uurimistulemus ei pruugi kahjuks vastata tellija ootustele ja soovidele (et mitte öelda nõudmistele), sest olukord oli tegelikult hoopis midagi muud, kuid uuringu tellija soovis seda näha. Aga kes maksab, tellib ka muusika. Kas ja kui, siis kuidas säilitada sellisel juhul teadlase väärikus, jääda endale kindlaks, osata argumenteerida ja põhjendada, miks tulemused on justnimelt nii- ja mitte naasugused, on omaette teema.