Vabatahtlikuna Birmat avastamas

Arengu poolest meenutab see linn pigem küla, aga rahvaarvu silmas pidades on täiesti korralik asula – üle 40 000 inimese nagu näiteks Pärnuski. Aga erinevalt Pärnust ei ole seal spaasid, uhkeid baare ja ööklubisid ega peeneid restorane. On vaid kaks augulist peateed, päris mitu kuldse stuupaga budistlikku templit, kaks kirikut ja mošee ning jõgi, kus inimesed ennast õhtuti pesemas käivad, sest paljudes majades ei ole voolavat vett ega elektrit.

20 kilomeetrit tunnis

Minu ülesanne oli kohaliku haridusorganisatsiooni RDFSS nõustamine projektide juhtimise ja kirjutamise valdkonnas. RDFSS tegeleb Šani osariigi maapiirkonnas hariduse edendamisega: nad ehitavad koolimaju ja õpilaskodusid, koolitavad õpetajaid, kaardistavad kogukonnakoole ning pakuvad esmast tervishoiuteenust. RDFSSi juhib suure südame ja laia naeratusega karismaatiline endine munk Naw Kham, kes on nüüd abielus ja võtnud oma südameasjaks Šani osariigi haridusküsimused. Samas käivad inimesed tema juures kõikvõimalike muredega. Organisatsioon asub Namlanis, mis on Hsipaw’st 64 kilomeetri kaugusel.

Kuna Birmas ei ole lubatud välismaalasi kodus majutada ja ööbida võib vaid külalistemajas, aga Namalanis ühtegi sellist pole, elasingi turistisõbralikus Hsipaw’s. Käisin Namlanis nädalas korra ning umbes sama tihti tulid RDFSSi inimesed Hsipaw’sse, sest Birmas on teeolud üsna kehvad ja selle 64 kilomeetri läbimine võtab kuni 3 tundi. Ühel korral õnnestus siiski salaja ka kontoris ööbida, aga igaks juhuks loeti sõnad peale, et kui keegi peaks tulema, siis tuleb mul ennast kindlasti ära peita. Osa Birma piirkondi on välismaalastele suletud. Kui käisime RDFSSi ehitatud koole vaatamas, pidin Myanmari armee aladelt läbi sõites autoistmete taha varjuma.

Keel ja kool

Minu tööülesanne oli aidata Naw Khamil ja tema meeskonnal läbi vaadata projektid, otsustada nende jätkusuutlikkuse üle, kohtuda võimalike partneritega ehk suuremate rahvusvaheliste kodanikuorganisatsioonide ja sihtasutustega, aidata kirjutada uusi projekte ning koolitada kogu meeskonda projektijuhtimise valdkonnas. Muresid on selle riigi hariduses küllalt. 

Peale birma keelt rääkivate bamarite on seal seitse suuremat vähemusrahvusgruppi (šansid, karenid/kayinid, tšinid, katšinid, monid, arakaanid, kayahid), kes jagunevad omakorda väiksemateks gruppideks. Ametlikult on tunnustatud 135 vähemusrahvust. Suuremal osal neist on oma keel, identiteet ja ajalugu, mida nad soovivad säilitada.

Suurim vähemusgrupp ehk šanid on oma 8,2 miljoniga meie mõistes suur rahvus, aga erinevalt meist ei ole neil õigust omandada haridust emakeeles. Praegu on šani keeles hariduse omandamine võimalik kuni 5. klassini, kuid šani koolis õppides ei ole võimalik edasi minna põhikooli. Selleks et õpinguid jätkata, tuleb käia birmakeelset haridust pakkuvates riigikoolides, kuid maal ei räägita birma keelt.

Kool ja relvad

Naw Khami suur unistus on viia läbi haridusreform, mis teeks šanikeelse hariduse kättesaadavaks kuni keskkooli lõpuni. Takistused on suured: esiteks ei toeta seda keskvalitsus, teiseks pole vastava tausta ja tasemega õpetajaid. Ka Šani osariigis endas pole ühtset arusaama hariduspoliitikast, küll on aga mitu relvastatud gruppi, kes pole vaadetes ühel nõul. Lõuna-Šani ja Põhja-Šani ei tee koostööd, nii pole ka terviklikku infot, kui palju koole Šani aladel asub. 

Kolm igast neljast maapiirkonna õpilasest ei jõua kunagi 5. klassi lõpuni ja eljandik lastest ei lähe üldse kooli. On ju riik vaene ja kuna suurem osa šanidest harib põldu, on iga inimene, ka laps, oluline. Pealegi pole haridus siiani inimeste elujärje parandamisel olulist rolli mänginud. Loodan, et sain seda maad veidigi aidata. RDFSS on küll tubli, aga kuna riik on alles avanenud ning vahendeid arendamiseks napib, teevad kohalikud organisatsioonid tihti topelttööd või pole nii efektiivsed kui võiks.

Andja ja saaja

Üks ühele ei saa Eesti kogemust siiski Birmasse üle viia. Selleks et tõhusamalt abiks olla, tuleb kohaneda ning tundma õppida kohalikke tavasid, väärtusi ja reegleid. Kagu-Aasia puhul on oluline aru saada, et asjad võtavad kauem aega ning kuupäev ja kellaaeg ei tähenda sama mis Eestis.

Ka tuleb aduda, mis on erinevate naeratuste taga ning teadvustada, et inimesed ütlevad harva ei, kuigi pole alati asjaga nõus. Sealsed inimesed võitsid mu südame. Kogu RDFSSi pere on väga eriline, kõigil on süda õiges kohas ning motivatsiooni Šani hariduse ja piirkonna kui terviku arendamiseks palju.

Vabatahtlike veebipäevikut saab lugeda https://medium.com/karmaretk-birmas. Soovitan Birmat kõigile!

Autor: Herdis Pärn, endine AUKE (Aasia Uuringute Koda Eestis) arendusjuht ja TLÜ Aasia uuringute magistrant