Alari Alliku tõlkes ilmus „Padjamärkmed“

Sei Shōnagoni (u 966–1025) “Padjamärkmed” (“Makura no sōshi”) on Jaapani õukonna kõrgkultuuri esindav proosateos, mis oma tundlike ja täpsete tähelepanekutega on juba sajandeid lugejaid võlunud.

Heiani ajastust (794–1192) pärit teos on kirjutatud zuihitsu (“pintslile järgnedes”) stiilis ja kujutab endast kirjut kollaaži jõudehetkedel kirja pandud tekstidest (nimistud, mõtisklused, päevikukatkendid). Pole teada, kas “Padjamärkmed” pidi autori nägemuses saama ka mingi lõpliku kuju või olidki need juhumärkmed, mida ta oma puidust peatoe laekas hoidis.

21. sajandil on “Padjamärkmetes” nähtud veebikirjandusele omaste joontega teksti, mille eklektilisusest ja fragmentaarsusest on saanud selle peamine tugevus. Seda võib lugeda omamoodi Heiani ajastu blogina, kus autor on oma mõtteile vaba voli andes kirja pannud kõik, mida elus tähtsaks peab. Vastavalt vajadusele võtab “Padjamärkmed” kord päeviku, kord nimistu, kord juhuslike ülestähenduste kuju, mõjudes nii väga ajakohaselt. Teose üllatava värskuse ja seosed tänapäevaga tundis ära ka režissöör Peter Greenaway, kes 1996. aastal tegi teose põhjal filmi “Padjaraamat” (“The Pillow Book”).

Tõlkija Alari Allik kirjutab Padjamärkmete” järelsõnas:

“Jaapani kirjandustraditsioonis on sajandist sajandisse käsikirju hoolikalt riisipaberile ümber kirjutades suudetud alal hoida tekste, mida lugedes on igaühel võimalik elavalt ette kujutada, kuidas inimesed tollel ajal elasid – mida nad mõtlesid ja tundsid, mida sõid ja mida seljas kandsid. Tänu “Padjamärkmetele” pääseme väga lähedale õukondlastele, keda nende eluajalgi oleks olnud raske kohata, kuna keisri kaaskond elas paleemüüride taga üldsuse eest varjatud elu.”

“Padjamärkmed” ilmub Hieronymuse sarjas ning Tallinna Ülikooli kirjastuse sarjas «Bibliotheca Asiatica». Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapitali Hieronymuse sihtkapital.