Doktoritöö: Fausti legend elab ka tänapäevases kirjanduses

Fausti legendi juured ulatuvad kaugele – Simon Maguse (1. saj pKr) ja Theophiluse (6. saj pKr) kujudeni. Esimene trükis, milles Faust sõlmib kuradiga lepingu, ilmus Johan Spiesi sulest 1587. aastal. Sellest ajast alates on iga uus Euroopa kultuuriperiood loonud oma Fausti ning peegeldanud tema kaudu oma ajastu pingeid.

Fausti legend läbi sajandite:

Marlowe’ Faust (1604) ilmub kirjandusse traagilise kangelasena, kellel on vararenessansiajastu inimesele omane ambitsioon olla oma ajast ees, kuid see viib ta lõpuks põrgusse.

Goethe Faust (1790) kinnitab Saksa valgustusajastu tärkavat humanismi ning pääseb eelkäijatele osaks saanud lõplikust karistusest.

Thomas Manni „Doktor Faustus“ (1947) peegeldab modernse Euroopa ajaloo süngeimat perioodi – natside võimuletulekut enne Teist maailmasõda.

Need on vaid mõned näited Euroopa kirjanduse Faustidest, mis näitavad legendi erakordset kohanemisvõimet ja paindlikkust, et kujutada ajastu peamisi vastuolusid.

Tänapäevane faustilik kangelane John Banville’i romaanis „Mefisto“

Tallinna Ülikooli värske doktor Mihails Čebotarjovs väidab teadustöös, et Fausti legend on ajakohane ka tänapäeval. Tema väitekiri pakub värske vaatenurga iiri kirjaniku John Banville’i romaanile „Mefisto“ (1986), käsitledes seda kui Fausti legendi omanäolist hilismodernset tõlgendust.

Kui varasemates Fausti käsitlustes keskenduti moraalile või ülima teadmise otsingule, siis Banville’i faustlik kangelane seisab silmitsi maailmaga, kus kindlus on kättesaamatu ja valitseb juhus.

Uurimus näitab, et „Mefisto“ seab kahtluse alla traditsioonilise jutustamisviisi ning kasutab eksperimentaalseid võtteid – nagu metafiktsioon, ebausaldusväärne jutustaja ja keerukas ajastruktuur –, et küsida, kas inimene saab üldse jõuda lõpliku teadmiseni. Sellest vaatenurgast kujuneb Banville’i peategelasest paroodiline Übermensch, kes alustab oma teekonda usuga matemaatilisse determinismi, kuid jõuab lõpuks juhuse rolli aktsepteerimise ja igavese taastuleku saatuse tunnistamiseni. Nii on „Mefisto“ justkui vastus Fausti müüdile, peegeldades hilismodernse mõtteviisi skeptilist ja relativistlikku vaimu.

„Banville’i „Mefisto“ tõlgendab Fausti müüti kahekümnenda sajandi võtmes,“ ütleb Mihails Čebotarjovs. „See näitab, et kindluse otsing võib olla suurim illusioon.“

Analüüsi meetodid

Nende järeldusteni jõudmiseks ühendab väitekiri narratoloogilise analüüsi filosoofiliste käsitlusraamistikega, keskendudes kahele peamisele tõlgenduskoodile: tekstuaalsusele ja fenomenoloogiale.

Analüüs hõlmab jutustamisvõtteid nagu prolepsis, analepsis, ellipsid ja fokalisatsioon, samuti rikkalikku intertekstuaalsete viidete võrgustikku. Uurimus rakendab ka ebausaldusväärsuse ja topeltkodeerimise teooriaid, näidates, kuidas Banville’i romaan toimib mitmel tasandil – hägustades piire loo ja kommentaari, reaalsuse ja kujutlusvõime vahel.

Mida uued teadmised annavad?

Vaadates Banville’i „Mefistot“ läbi Fausti legendi ja intellektuaalsete otsingute, süvendab väitekiri arusaama mitte üksnes Banville’i loomingust, vaid avab ka küsimused teadmistest, identiteedist ja narratiivist nüüdiskirjanduses. Uurimus näitab, et Fausti müüt ei kuulu minevikku – see aitab mõtestada maailma ka praegu, mil kindlus näib habras ja vastused ei ole enam lõplikud.

 

Doktoritöö kaitsmine

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Mihails Čebotarjovs kaitses doktorikraadi 27. veebruaril 2026.

Tema doktoritöö teema on „John Banville’i "Mefisto" (1986) mitmetähenduslik poeetika ja selle koht Euroopa Faustianas“ ("The Ambiguous Poetics of John Banville's "Mefisto" (1986) and its Place in European Faustiana").
Doktoritöö juhendajad on Piret Peiker ja György András Schöpflin (in memoriam).
Oponendid on Derek Hand, Dublini Linna Ülikooli professor ja Hedwig Schwall, Leuveni Katoliikliku Ülikooli emeriitprofessor.

Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu keskkonnas ETERA.