Doktoritöö uurib, kas virtuaalsed sõbrad on ikka tõelised sõbrad?
Ajastul, kus suur osa inimestevahelisest suhtlusest on kolinud virtuaalsesse ruumi, tekib küsimus, kas ainult virtuaalsed suhted on ikka päris? Humanitaarteaduste instituudi doktorant Oliver Laas uurib, kas virtuaalsed sõbrad ja kogukond on ikka päris.
Inimestel on üha enam virtuaalseid sõpru, kellega nad suhtlevad ainult interneti vahendusel. See tõstatab küsimuse, kas virtuaalsed sõbrad on tõelised sõbrad? Kui vastus on jaatav, siis on meil virtuaalsete sõprade ees samasugused moraalsed kohustused nagu kõigi oma teiste sõprade ees
.
Aina suurem hulk inimesi kuulub erinevatesse virtuaalsetesse kogukondadesse – valdavalt internetis kohtuvatesse sotsiaalsetesse gruppidesse. Kas virtuaalsed kogukonnad on päris kogukonnad? Jaatava vastuse korral võivad virtuaalsed kogukonnad oma liikmetele pakkuda traditsioonilistele sotsiaalsetele gruppidele – perekonnale või külakogukonnale – sarnaseid hüvesid.
Mitmed filosoofid on virtuaalset sõprust ja virtuaalseid kogukondi kritiseerinud. Kriitika toetub tavaliselt mingisugusele mõiste “virtuaalne” definitsioonile ning oletusele, et virtuaalsed nähtused on ei ole tegelikud. Definitsioonide paljusus on tekitanud mõistelise segaduse, mille tõttu on ebaselge, millised nähtused on virtuaalsed ning millised on nende seosed tegelikuks peetavate nähtustega. Segadust suurendab asjaolu, et mõistel “virtuaalne” oli enne selle informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kontekstis rakendamist pikk filosoofiline ajalugu, mis mõjutab selle kaasaegset mõistmist.
Doktoritöö eesmärk on filosoofilise mõisteanalüüsi abil tekkinud mõistelisele segadusele uue lahenduse pakkumine. Mõistete filosoofiline analüüsimine on oluline, sest vastused eespool tõstatatud küsimustele sõltuvad vähemalt osaliselt sellest, kuidas me mõistame mõisteid nagu virtuaalsus ja tegelikkus. Halvasti töötavad mõisted moonutavad meie mõtlemist, otsuseid ja tegusid. Üheks filosoofia ülesandeks võiks olla selliste moonutuste kõrvaldamine.
Uurimuse raames analüüsin kolme filosoofilist virtuaalsuse käsitlust. Esimese kohaselt on kõik virtuaalsed nähtused väljamõeldised, nagu jõuluvana või tegelased ilukirjanduses. Teise käsitluse järgi on kõik virtuaalsed nähtused interaktiivsed arvutisimulatsioonid. Kolmanda kohaselt on virtuaalsete nähtuste näol tegemist digitaalsete objektidega.
Kuna kõigil kolmel käsitlusel on omad puudused, siis töötan välja neljanda alternatiivi, mille kohaselt kõik virtuaalsed nähtused on ligilähedased nende kohta käivate mõistete tüüpilistele näidetele. Näiteks näost-näkku suhtlusel põhinev sõprus on kirjasõprusest tüüpilisem sõpruse näide. Sellest tulenevalt on virtuaalne sõprus tõeline, kui see on ligilähedane tüüpilistele sõpruse näidetele. Virtuaalsed kogukonnad on tõelised, kui need on ligilähedased tüüpilistele kogukonna näidetele.
Selle lähenemise eeliseks on, et me ei pea virtuaalsetest nähtustest rääkimiseks eeldama, et tegemist on väljamõeldud, simuleeritud või digitaalsete objektidega, mis tõstataks täiendavaid metafüüsilisi küsimusi ning ei lahendaks seetõttu mõistelist segadust. Samuti sean kahtluse alla levinud oletuse, et virtuaalsed ja tegelikud asjad on olemuslikult vastanduvad. See oletus soodustab avalikes ja filosoofilistes aruteludes lihtsakoelist kriitikat virtuaalse sõpruse, virtuaalsete kogukondade ning teiste virtuaalsete nähtuste suunal. Sageli põhineb selline näiliselt objektiivne virtuaalse-tegeliku vastandus filosoofilise analüüsi asemel eelnevalt vaikimisi omaks võetud väärtushinnangutel. Minu töös välja pakutud lähenemine proovib suunata virtuaalsete nähtustega seotud filosoofilisi arutelusid senisest empiirilisemale pinnale, kus intuitsioonide asemel oleksid kesksel kohal tehnilised faktid ja kvalitatiivsed ning kvantitatiivsed andmed.
Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorant Oliver Laas kaitses doktoritöö "Toward a Nominalist Theory of Virtuality" („Nominalistliku virtuaalsuse teooria poole“) 11. septembril. Doktoritööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Tõnu Viik ja Andres Luure, PhD. Töö oponendid olid Tartu Ülikooli professor Bruno Mölder ja Kesk-Oklahoma Ülikooli professor Mark Silcox.