Doktoritöö uuris, kuidas Jaapani traditsioonilise teatri nō ja kyōgen’i näitleja jõuab ahhetamapaneva meisterlikkuseni

Teatriloost leiab mitmesuguseid näitekunsti teooriaid. Teatrihuvilise Jaapani uurijana võttis Margit Juurikas oma töö aluseks jaapani klassikalise teatri näitlejateoreetilised tekstid. „Ainuüksi teadmine, et tegemist on kogu maalimas unikaalse teatrivormiga, mida on järjepidevalt praktiseeritud juba 14. sajandi lõpust alates, tekitas nō-teatri vastu huvi ja austust. Dramaatilise nō’ga samal laval etendatav koomiline kyōgen uurimisobjektina tuli justkui boonusena kaasa,” selgitab Juurikas teema valiku tagamaid
.
„Ma ei ole praktiseeriv näitleja, seetõttu tuli mul uurimuses keskenduda teooriale,” nendib Juurikas, „sellest ka baastekstide valik – nō ja kyōgen’i traktaadid.” Kui klassikaline jaapani teater võib ehk kaugeks jääda, siis teataval määral aitavad seda läänlasele lähendada mõisted, mis kirjeldavad näitleja arengut või tema lavakunstilisi ideaale. Klassikalise ja tänapäeva etenduskunsti terminoloogia loomulikult ei ühti, ent huvitaval moel ilmnes, et nii nagu näiteks Stanislavski kasutas näitlejatehnikatega seotud ideede väljendamiseks muuhulgas psühholoogiast pärit mõisteid, nii kasutati nō ja kyōgen’i traktaatides mõisteid, mis olid rännanud nendesse tekstidesse teistest diskursustest. 

Juurikas, leidis, et rändmõistete (ing. k. travelling concepts) kontseptsioon toetas ühelt poolt omamoodi Ida ja Lääne, klassikaliste ja kaasaegsete teatriteooriate vahelist dialoogi ja teisalt andis võimaluse uurida, mis oli tekstides ilmnevate mõistete taga. Samuti uuris Juurikas, kuidas nō ja kyōgen’i teoreetikud moondasid nende tekstidesse „rännanud” mõisteid etendava kunsti tarbeks nii, et nende abil selgitada näitleja keha ja meele, sisemise ja välimise suhet, selle kujundamist ja avaldumist lavaolukorras.

Klassikalistes traktaatides kasutatud mõisteid analüüsides ilmnes Juurikale, et nō ja kyōgen’i näitleja arengu pika protsessi esimeses faasis on keskpunktis keha. Õpe toimib n-ö kehast kehasse ehk noor näitleja õpib meistrit matkides. Mingi aja pärast see suhe muutub, sest tooni hakkab andma kehaliste liigutuste teadvustamine, nende sisemuse kaudu väljendamine. Üha suurema rolli võtab üle meel ning näitleja liigub oma arengus meelest meelde õppe suunas. Võimalik, et näitleja arengus on ka etapp, kus meel domineerib keha üle, kuid sellisel juhul on esitus ebaõnnestumisele määratud. 

Juurikas leidis, et oluline on näitleja keha ja meele läbistumine toimuks sujuvalt igale arenguastmele vastavalt, sest ei saa olla puhtalt kehalist ega puhtalt meelelist esitust. Näitleja keha ja meel on omavahel intiimses suhtes, mille ideaalne vorm väljendub esteetilises esituses. Seda nii nō kui ka kyōgen’i näitleja puhul, ehkki viimane on uurijate huviorbiidist teenimatult välja jäänud.
„Isegi kui jaapani traditsiooniline etendav kunst, eriti nō-teater, võib esmapilgul tunduda võõras ja raskesti mõistetav, siis näitlejateoreetilised tõekspidamised, mida juba nō ja kyōgen’i esitajad praktiseerisid, ei erinegi ehk sedavõrd kaasaegsetest näitlejapraktikatest,” võtab Margit oma uurimistöö laiema konteksti kokku.

Tallinna Ülikooli humanitaarkunstide instituudi doktorant Margit Juurikas kaitses doktoritöö „„Enne tehnika, siis meel?” Nō ja kyōgen’i näitleja kehaline toimimine ja meeleline kohalolu“ 31. jaanuaril. Tööd juhendasid Tallinna Ülikooli teenekas professor Rein Raud ja Tallinna Ülikooli teadur Margus Ott. Töö oponendid olid Tartu Ülikooli professor Anneli Saro ja Tallinna Ülikooli teadur Kati Lindström.