Doktoritöö uuris tramme kunstis ja kunsti trammides

Kas teadsite, et on olemas termin, millega kirjeldatakse raudteetranspordi, näiteks rongi ja trammi eelistamist? Teadlased nimetavad seda" raudtee- või trammifaktoriks", mis paneb inimesi otsustama, kas sõita rongi või trammiga. Nähtub, et mõnikord valitakse tramm selle seletamatu ligitõmbavuse tõttu, mis kaalub üles objektiivsed kriteeriumid, nagu aeg, kiirus ja hind. Oma doktoritöös uurisin trammifaktori mõjujõudu, et mõista, miks on need nii paeluvad.
Kuna tramm on üks esimesi ühistranspordiliike, on selle atraktiivsus kujunenud pika ajaloo tulemusena. Selle aja jooksul on trammid tehnoloogiliselt arenenud, kuid muutunud on ka inimeste arusaamad. 20. sajandi alguses suhtuti esimestesse elektritrammidesse aukartuse ja hirmuga, sajandi keskpaigas aga vastumeelsuse ja tüdimusega, mis viis trammiliinide massilise sulgemiseni kogu maailmas. Peagi sai aina selgemaks, et trammil kui ökoloogiliselt neutraalsel ühistranspordiliigil on palju eeliseid, ja see tõi kaasa nn trammiliikluse renessansi. Tänapäeval sõidavad trammid paljudes Euroopa linnades ja mujalgi.

Et uurida trammide muutumist ajas ja nendega seotud veidrusi, sidusin trammide ajaloo kunstiajalooga ning kasutasin analüüsis kummastamise mõistet (estrangement). Kummastamine on harjumuspärase nägemine uudse ja võõrana. Seega tähendab trammide kummastamine, et tramme ei vaadelda igapäevase ühistranspordiliigina, vaid kunstiteema ja -platvormina. Uurisin trammide kujutamist 20. sajandi visuaalkunstis („trammid kunstis“) ja avalikku kunsti trammikeskkonnas („kunst trammides“). Määratledes peamisi trammimetafoore, milles on tramme kujutatud näiteks liikuvate majade, suurte loomade või unistuste ja mälestuste maailma kandjatena, luuakse selles analüüsis ka trammikunsti (tram art) traditsioon, et uurida, miks ja kuidas kunstnikud oma loomingus tramme kasutavad. 

Kui trammikunsti vaatlemine aitas mul mõista trammi ligitõmbavust läbi aegade, siis konkreetsete trammireiside atmosfääri uurimiseks lähtusin omaenda kunstimeetoditest, milleks olid kohapealne visandamine ja kohaspetsiifilised etendused. Siinkohal kasutasin kummastamist mitte analüütilise, vaid metoodilise vahendina. Kohapealne visandamine võimaldab märgata argises ebatavalist ja veidrat. Kohaspetsiifilised etendused võivad aga muuta igapäevaelu, luues unustamatuid ja kummalisi hetki. Tänu sellele sain uurida olustikulist atmosfääri nii Tallinna trammipeatustes kui ka trammides. Kasutasin ka kunstipärast kõndimismeetodit ja kaasavat kunsti, et uurida nii-öelda fantoomtrammide atmosfääri. Fantoomtrammide hulka kuuluvad näiteks ehitamata trammiliin Laagnas ja suletud trammivõrk Turus Soomes. 

Minu uurimistöö, mille tulemusel valmisid nii akadeemiline trükis kui ka kunstiteosed, seob minu kunstitegevuse transpordi, liikuvuse ja atmosfääriga. See aitab arendada kunstimeetodeid nendes valdkondades ja seda võib vaadelda kui ühte kunstiuurimuse näidet. Akadeemiliste ja loovate käsitluste kombineerimine aitas mul määratleda trammide atmosfääri kui trammide ajaloo, tehnoloogia ja esteetika kooslust, milles on põimunud metafoorid, seosed, kogemused ning tavad. See võimaldab meil mõista trammifaktorit ja seda, miks mõnikord peetakse trammi teistest ühistranspordiliikidest paremaks. 

12. novembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi ja Åbo Akademi Ülikooli (Soome) ühiskraadi omandav doktorant Aleksandra Ianchenko oma doktoritööd „Kummastades tramme: trammide atmosfäär kunstis“ ("Estranging Trams: Atmospheres of Trams in Art"). Doktoritöö juhendajad on Tallinna Ülikooli professor Tauri Tuvikene ja Åbo Akademi Ülikooli professor Jason Finch. Oponendid on Helsingi Kunstiülikooli külalisteadur Annette Arlander ja Londoni Ülikooli professor Peter Adey (PhD). Aleksandra doktoritöö on osa projektist „Ühistransport kui avalik ruum Euroopa linnades: narratiivid, kogemused ja vastuolud“ (PUTSPACE), mida rahastab HERA koostöövõrgustik (kaasrahastavad AKA, BMBF DLR-PT kaudu, ETAg ning Euroopa Komisjon programmist „Horisont 2020“).