Kaks päeva täppiskeelset teadusmõtet
5.–6. detsembril 2024 peeti Tallinnas kümnes mitmeteaduslik eesti teaduskeele konverents „Eesti täppiskeelne teadus“. Juubelikonverentsi mitmekesiseis ettekandeis ja aruteludes kõnelesid eri valdkondade teadlased ülikoolidest ja mujalt, teadusajakirjanikud, tõlgid ja tõlkijad, kuidas uurida, arendada ja vahendada eesti teaduskeelt ning millised on seosed üldkeelega.
Ühel päeval Tallinna Ülikoolis ja teisel Eesti Teaduste Akadeemias arutasime eesti teaduskeele võimalusi eriala tarkust selgelt ja täpselt väljendada. Pärast teadusprorektor Katrin Niglase avasõnu rõhutas Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse juhataja Peep Nemvalts eesti teadlase täppiskeelsuse tähtsust: teadusmõte jõuab seda paremini kuulaja-lugejani, mida täpsem ja selgem on teadlase keelepruuk. Enamasti suudetakse mõtet kõige paindlikumalt väljendada emakeeles, vähesed valdavad mitut keelt ühtviisi suurepäraselt. Seetõttu on kasulik meenutada varemgi nenditut: „Arusaam rahvusvahelisusest kui tingimatust ingliskeelsusest võib osalt põhineda lootusel, et ühesainsas keeles suhelda on lihtsam. Nii arvates tähtsustatakse üle üht külge keele olemusest, suhtlusvahendiks olekut, jättes kõrvale keele kui märgisüsteemi vajalikkuse mõttetööriistana. Mida rohkem täppistööriistu, seda suurem on tõenäosus saada väärt tulemusi.“
Kuulasime kummalgi päeval üht kutsutud põhiettekannet: Eesti Teaduste Akadeemia president professor Tarmo Soomere jagas oma kümnendipikkuse ametiaja viimasel tööpäeval mõtteid pikast teest elegantse ja täpse teaduskeele poole ning Eesti Rahvusringhäälingu teadustoimetaja Priit Ennet eritles oma kauast kogemust teadustulemusi üldkeeles kõigile arusaadavaks tõlgendada, vajadusel uusi termineidki luues.
Tehisaru võib küll suuta töödelda suurt hulka tekste, ent jääb hätta täpse ja järjekindla tõlkijana, näitasid noorteadlased Karit Jäärats ja Taavi Tamberg TÜ Pärnu kolledžist. Majandusteaduse doktorina nüüd taimeteadlaseks õppiv Mait Rungi tutvustas loodusteadlaste uusimaid uurimistulemusi taimede võimeist liikuda, „meeltega“ tajuda, mäletada, suhelda, eristada sugulasi võõraist ning hoolitseda teiste taimede eest. Kuidas selle uue valdkonna keelt täpseks kujundada?
Tehnikaülikooli emeriitprofessorid Jaan ja Lehte Alver arutlesid ettevõttemajanduse ja majandusarvestuse terminite ja ametinimetuste sobivuse üle, tõdedes, et nimi ei riku meest, kuid väär terminikasutus langetab eriala ja spetsialisti mainet. EKA doktorandi Tuuli Jõesaare algatusel, koos kolleegidega TÜst ning TLÜst esmaarutlejaina, innustati kõiki teisi kaasa mõtlema terminitöö minisümpoosionil „Kuidas kirjeldada arheoloogilist nahkjalatsit?“
Haridusterminivara korrastamise proovikive tutvustas töörühma juhina TLÜ emakeele ja eriõpetuse dotsent Helin Puksand. Katsumusi töös materjaliteaduse ja -tehnoloogia mitmekeelse mõistepõhise terminibaasiga käsitlesid kaks selles töös kogenud emeriiti TTÜst ‒ akadeemik professor Jakob Kübarsepp ja professor Priit Kulu, kel nüüd abiks noorteadlane Andrei Surženkov. TÜ filosoofia ja semiootika instituudi professor Peeter Torop pakkus mõtteainet kultuuriteaduste terminivara, sh enesetähistuste teisenemisest oluliste metodoloogiliste nihete tõttu mitmes kultuuri uurivas suunas, millega on kaasnenud ka muutunud põhimõisted. TÜ doktorand Helena Lemendik ja Peep Nemvalts tutvustasid võõrkeelse väitekirja eestikeelse kokkuvõtte terminitarvituse esmauuringu tulemusi, lähtudes varasemas küsitlusuuringus selgunust: eesti doktorandidel on liig tihti raskusi otstarbekat terminit leida.
IT asjatundja Anto Veldre Cybernetica AS-ist käsitles inglise-eesti tõlkesuuna levinumaid teksti- ja lausetaseme tüüpvigu, mis mõjutatud inglise keele mõttemallidest juba ka eestikeelses omaloomingus. Filosoofiadoktorist konverentsitõlk Karin Sibul otsis vastuseid, kas teadusteksti sünkroontõlge konverentsil erineb mingi muu tekstiliigi ettekande tõlkimisest ja kas teaduskeelne ettekanne eeldab konverentsitõlgilt eriettevalmistust.
Erialati kirjud, mõttesuunalt ühtsed ettekanded ja arutelud – „Eesti teaduskeel olgu täppiskeel, ja mitte ainult täppisteadustes!“ – ajendasid 89 registreerunut elavalt kaasa mõtlema, küsima, soovitusi jagama. Konverentsi võttis kokku Peep Nemvaltsi juhitud arutlusring kolme kolleegi osalusel: TTÜ keelte ja kommunikatsiooni keskuse juhataja Kärt Rummel, Kaitseväe Akadeemia juhtivterminoloog Reet Hendrikson ja Eesti Maaülikooli keelekeskuse juhataja Ülle Sihver ärgitasid kuulajaid edasi mõtlema, kuidas kindlustada täppiseestikeelse teaduse ja kõrghariduse tulevikku. Praegu näib, et ei saavutata HTMi ja ülikoolide halduslepingu eesmärki 2025. aastaks, et vähemalt pool doktoriõppe lõpetanuist valdaksid eesti keelt.
„Rahvusvaheline teadussuhtlus saab olla mitmekeelne vastavalt keelteoskusele, ent iga rahvas vajab oma kultuuri ja hariduse ning kogu ühiskonna arenguks emakeelset teadust. Eesti teadusasutused ja kõrgkoolid on ainus koht maailmas, kus arendada eesti teaduskeelt, milles õpetlane saab täpselt, selgelt ja paindlikult uurimistulemusi esitada.“ (Peep Nemvalts. Saateks. – Eesti teaduskeel keelterikkas teadusmaailmas. TLÜ Kirjastus 2020, lk 10)
Konverentsi korraldasid Tallinna Ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia ja Emakeele Selts, toetas Haridus- ja Teadusministeerium. Konverentsi kava ja ettekannete lühitutvustusi saab lugeda Tallinna Ülikooli teaduskeelekeskuse võrgukodus. Tuleval nädalal loodame avaldada ka konverentsi videosalvestised.