Liisa Kaljula: Moskvas materjali kogudes sattusin tagasi justkui oma uurimisperioodi

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Minu uurimisteema küpses ja täpsustus õpingute jooksul. Tagasi vaadates leian, et uurimisprobleemi kitsendamine oli väga oluline osa doktoritöö kirjutamise protsessist. Hakkasin alles doktorantuuri teisel või kolmandal aastal tasapisi taipama, et kui tahan monograafia vormis töötada, peab mul olema tõeliselt terviklik ja hästi fokusseeritud teema. Iga doktoritööga seotud konverents või artikkel viis mind sellele eesmärgile lähemale, sest kuni sa oma mõtteid ei formuleeri või välja ei ütle, on väga raske neid kõrvalt vaadata või tagasisidestada.

 Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Kõige olulisem on muidugi hea ja südamelähedane teema, millega oleks piisavalt kirglik suhe, et see tunduks sulle huvitav ka aastaid hiljem. Sidumaks meeldivat kohustuslikuga, kasutasin mina motivatsiooni tõstmiseks ka doktoritööga seotud reise, sest minu uurimismaterjal asus nii New Jerseys, New Yorgis kui Moskvas. Tagantjärele olen endale väga tänulik sellise teemapüstituse eest, mis sundis silmaringi kõvasti avardama võrreldes Eesti keskse teemaga ja võimaldas töötada rahvusvaheliselt.

 Kirjelda mõnda meeldejäävat või naljakat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus. 

Töötamine Moskva Kaunite Kunstide Raamatukogus, kus sattusin tagasi sellesse aega, mida mu doktoritöö käsitles: hilisnõukogude perioodi. Iga artikli koopia tellimine tähendas lõputute bürokraatlike blankettide täitmist, mis kulmineerus kutsumisega kõrvalruumi, kus kolme raamatukogutöötaja valvsa pilgu all toimus esmalt rublades arveldamine, seejärel templite panek maksmist tõendavatele blankettidele ja alles seejärel koopiate üle andmine. See pani mind mõtlema, kui lihtsaks on ajaloolase töö muutunud Eesti arhiivides ja raamatukogudes, kus info tuleb väga kergelt kätte.

 Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Minu doktoritöö poolt ette pandud peamine muutus seisneb domineerivate kirjelduskeelte asendamises suurema kirjelduskeelte paljususega. Eesti nõukogude perioodi kunstiajalugu on hea näide sellest, kuidas Lääne kunstimõistete kasutamises pole kunagi kaheldud, sest neid nähakse universaalsetena. Aga universaalsed nad kaugeltki ei ole, sest nad on tekkinud väga kindlas ühiskondlik-ajaloolises kontekstis, mis on pealegi väga erinev Nõukogude Eesti kontekstist. See on vaid üks näide sellest, kuidas Lääne modernsus end peale raudse eesriide langemist Ida-Euroopas ilma ühegi püssilasuta kehtestas.

 Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?

Praegusel tervisekriisi ajastul isegi ehk mõnevõrra rohkem, sest teadlastel on oluline roll täita selle konkreetse kriisi juhtimisel. Kuigi teiselt poolt on see kriis ju välja toonud ka üsna suure ühiskondliku segmendi, kelle jaoks teadlased ei oma ühiskonnas mingit autoriteeti. Noorteadlased peaksid võib-olla ise end ajakirjanduses nähtavamaks tegema, kirjutama aeg-ajalt artikleid ja arvamuslugusid, soostuma osaleda telesaadetes ja arvamusfestivali aruteludel. Kasvõi juba selleks, et avalikus ruumis oleks kosta erinevaid hääli ja inimestel tekiks harjumus ja ajapikku ka vajadus informeeritud arvamusliidrite järele.

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada? 

Eeldan, et tegu on provokatsiooniga! Ükski teadlane ei peaks tahtma oma väärtusi ja tõekspidamisi propageerida.

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?

Soovitan lugeda Tallinna Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud Boris Groysi raamatut „Stalinismi totaalne kunstiteos“. See raamat kirjeldab üht 20. sajandil tehtud suurejoonelist katset luua ühiskondlikku kogukunstiteost. Ja näitab ka ilusasti ära, miks sellised katsed varem või hiljem liiva jooksevad.