Teadlane teab: Mille poolest sarnanevad naiselikkus ja raha? (Rein Raud)
Me elame maailmas, mis on täis tähendusi. Samas ei ole neid tähendusi olemas kuskil mujal kui meie teadvuses. Tähendus on alati midagi, mida meie asjadele omistame, mitte midagi, mis neil iseenesest on, teab Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Aasia uuringute ja kultuuriteooria professor Rein Raud.
Nagu teame juba semiootika rajajate Saussure’i ja Peirce’i aegadest, märgid on alati tinglikud, kokkuleppelised. Samas on analüütilise filosoofia klassik Wittgenstein osutanud, et sõnade tähendus ilmneb ainult nende kasutuses. Sellest hetkest, kui üks inimene nimetab sissesõidukeelumärki telliseks ja teine saab temast aru, ei ole tellis enam pelgalt ehituskivi. Keel oma pidevas muutumises on niisiis sotsiaalne konstruktsioon, miski, mida inimesed ühiselt pidevalt loovad ja ka muudavad.
Sotsiaalsed konstruktsioonid täidavad meie elu väga suures ulatuses. Näiteks ilma rahata ei ole ühiskonna toimimist kerge ette kujutada. Ometi on müntidel ja rahapaberitel väärtus ainult tinglikult, seetõttu, et see on neile ühise kokkuleppega omistatud. Ka paljudel kallihinnalistel asjadel on sageli ainult tinglik väärtus, nende hinnast moodustab suurema osa nende kaubamärk.
Kui vaatleme muid meie kultuuris toimivaid mõisteid, siis näeme, et väga suurel määral on sotsiaalselt konstrueeritud ka paljude selliste asjade tähendus, mis meid reaalselt ümbritsevad. Ajaloos on mõistetud naiselikkust väga erinevalt. Rahvakultuuri naisideaal on tihti olnud tugev, võimeline kaasa lööma talutöös ja palju sünnitama. Renessansiaegsetel maalidel aga näeme habrast ja tundlikku naiseilu. Naistes on nähtud nii jumalaemade puhtust kui deemonite võlu. Milliseid naisideaali jooni üks kultuur rõhutab, ei tulene sellest, millised on naised, vaid sellest, milline on see kultuur.
Kui miski on sotsiaalselt konstrueeritud, siis ei järeldu siit, et seda pole olemas või et see on vaja tingimata ära muuta, ehkki sellist väidet omistavad konstruktivismi pooldajatele tihti nende konservatiividest oponendid. Küll aga tähendab see, et me võime seada küsimuse alla ja vajadusel välja vahetada sellised sotsiaalselt konstrueeritud normid, mis mitte ei aita ühiskonnal toimida, vaid põhjustavad osale selle liikmetest kannatusi. Ebaõiglust põhjendatakse sageli paratamatusega, kuna selline olevat loomulik kord. Tihti pole see hoopiski nii ja olude parandamine on meie võimuses.