Ühe Minuti loeng: kas ämblikul on buddha-loomus? (Alari Allik)
Zen-budistlikus traditsioonis on väga olulisel kohal õpetajate ütluste üleskirjutused, mis kirjeldavad tihtipeale huvitavaid olukordi, kus õpetaja ja õpilane omavahelises vestluses mingi olulise tõeni jõuavad. Selliseid tekste nimetatakse hiina keeles gongan’ideks, aga tänapäeval on nad laiemalt tuntud jaapanikeelse nimetuse kōan all. Kõige olulisemad kogumikud olid „Märkmeid siniselt kivilt“ (hiina k. Biyanlu, jaapani k. Hekiganroku) ja „Väravata piiripääs“ (hiina k. Wumenguan, jaapani k. Mumonkan).
„Väravata piiripääsu“ (1228) esimest kōan’i nimetatakse ka väravakōan’iks, sest just sellest loost peavad ka tänapäeval paljud budistlikud praktikud oma teed alustama. Lugu ise on lühike: kord küsis munk meister Zhaozhoult: „Kas koeral on buddha-loomus või pole?“ Zhaozhou vastas: „wu“ (jaapanikeelses versioonis „mu“), mis sõna-sõnalt tähendab „pole“, aga see on vastuolus tolleaegses Hiinas üldlevinud arusaamaga, et buddha-loomus on olemas kõikidel olenditelt.
Mida see vastus sellisel juhul võiks ikkagi tähendada? Seda selgitab Tallinna Ülikooli minutiloengus Jaapani uuringute lektor Alari Allik.
Jack Kerouaci romaanis „Dharma bums“ (1958) pakub üks budistliku pärimust teistest paremini tundev dharmalõngus välja võimaluse, et seda hiinakeelset vastust tuleks inglise keeles esitada haugatusena: „Woof!“ Kui lähtuksime Eestis teksti jaapanikeelsest versioonist, siis võiksime ehk hoopis küsida, kas lehmal on buddha-loomus, ja vastata: „Muuu!“
Kui vastata haukumise või ammumisega, siis tuleb selgelt esile keele enda problemaatilisus. Selliseid küsimusi saab esitada ainult inimene, kes on määratlenud mõiste ’buddha-loomus’, mis võimaldab tal hakata eristama olendeid ja nähtusi enda loodud intellektuaalsest konstruktsioonist lähtuvalt. Koer või lehm selliseid mõisteid enda kirjeldamiseks ei kasutaks, sest nende perspektiivist paistab maailmas sootuks teistsugune. Pealegi on keel väga tihedalt seotud olendite kehalisusega. George Lakoff ja Mark Johnson on osutanud mõjukas teoses „Metafoorid, mille järgi me elame“ (1980), et meie keeles esinevad väljendid toetuvad inimkeha omapärale. Kuna meil on silmad pea esiküljel, siis on meie jaoks olulised kõik asjad, mis seisavad ees või jäävad selja taha. Nii meeldib meile rääkida, et oleme ettevaatlikud või näeme sündmusi ette. Samamoodi meeldib meile teisi selja taha jätta või seljatada ja rääkida tagurlikest jõududest poliitikas. Väga harva teadvustame seejuures, et oleme füüsiliselt väga piiratud olendid, kelle jaoks enamus nähtusi on seletatavad kahel teljel: ülal-all ja ees-taga.
Kuidas kirjeldaks maailma ämblik, kes näeb oma kaheksa silmaga igasse suunda korraga? Kui ta rääkida oskaks, siis ei saaks me tema jutust arvatavasti midagi aru. Tema ruumitaju on hoopis teistsugune, mistõttu tema jaoks oleks üsna mõttetu igasugune kujundlik jutt virgumisteest, kus buddhasuseni jõudmine seisab olenditel alles ees. Ka inimeste kalduvus idealiseerida askeetlikku praktikat võiks talle tunduda üsna arusaamatu, sest ämblik suudab päevi ühe koha peal püsida ning elada kuid söömata ja joomata. Istumispraktika, mida inimesed zen-traditsioonis suure au sees peavad, poleks tema jaoks mingi eriline pingutus. Kui võtaksime just selle võime buddha-loomuse avaldumise peamiseks tunnuseks, siis on ämblik kõige ägedam budist.
Äkki võiksime ämblikule budistliku õpetuse järgi talle ette heitma lihasöömist? Kindlasti ei pea ämblik hakkama veganiks, et virguda, aga tal on võib-olla mingeid muid takistusi, mis on ainult talle omased. Meile ei pruugi need olla märgatavad. Koera, lehma või ämbliku olukorra ja kehalisuse peale mõtlemine aitab meil mõista, et igaüks peab eelkõige õppima tundma iseennast ja oma suhet maailmaga. Inimestena on meil väga raske öelda, kuidas avaldub buddha-loomus täiesti teistsuguses olendis, aga kindlasti avardab selle iseenda piiratuse peale mõtlemine meie võimet olla kaastundlik kõikide olendite vastu.