20 aastat ülikoolis – Irina Birjukova

Ülikooli jaoks on 20 aastat kindlasti lühike aeg, aga inimese jaoks suhteliselt pikk. Seda enam, et ka enne põhikohaga tööle asumist olin ülikooliga tihedalt seotud: taseme – ja täiendõppes osalemine (loengud, seminarid, praktika juhendamine, sisseastumis- ja lõpueksamid, lõputööde (bakalaureuse- ja magistritase) retsenseerimine jne.

20 aasta jooksul olen teinud huvitavat ja mitmekesist, vahepeal ka väga pingelist ja uuendusrohket tööd.

Samas ei saa ma öelda, et tajun seda aega väga pikana, kuna 20 aasta jooksul olen teinud huvitavat ja mitmekesist, vahepeal ka väga pingelist ja uuendusrohket tööd..

Vaatamata uuenduste ja ümberkorralduste suurele hulgale minu töös pole muutunud see, et minu kõrval on palju huvitavaid ja häid inimesi, kellele saab loota, kellega koostöö on meeldiv, kuid samas ka hariv ja arendav. Head inimsuhted on alati olnud minu jaoks väga tähtsad ja mul on hea meel, et ka praegu saan seda toonitada. 

Head inimsuhted on alati olnud minu jaoks väga tähtsad ja mul on hea meel, et ka praegu saan seda toonitada.

Muutunud on aga töö sisu, töökoht: ma praktiliselt ise ei koolita enam, olen rohkem korraldaja. Ka õppekavasid ma ise enam nii palju ei arenda, tasemeõppes ei osale üldse. Ka koolituste temaatika on muutunud, ma ei korralda enam vene keele kui võõrkeele õpetamisega seotud koolitusi. Praktiliselt ei tegele ma ka integratsioonialaste koolitustega. „Keelte koosmõju lapse arengus“, „Kakskeelsus“, „Kakskeelne aineõpetus“, Eesti keelest erineva emakeelega õpilaste toetamine“ – need on teemad, mis on mind köitnud, kuid viimasel ajal olen nendega seotud üha vähem. 

Peale TLÜ Täiendõppekeskuse likvideerimist (seal töötasin 15 aastat) on minu töökoht TLÜ Haridusinnovatsiooni keskus. Viimase viie aasta jooksul on lisandunud palju uusi kolleege, palju noori, teise põlvkonna inimesi – koostöö nendega pakub uusi väljakutseid. Mul on hea meel, et tänu neile on mul võimalus õppida ja areneda, teha asju, mida ma ei osanud veel mõni aasta tagasi. 

Õppijad on muutunud nõudlikumaks.

Õppijad on samal ajal muutunud nõudlikumaks. Paljud, kes minu kursustel aastaid käinud, ootavad ikka midagi uut, põnevat. Samas on aina rohkem neid, kes jõuavad Tallinna Ülikooli esimest korda. Minu ülesanne on teha kõik selleks, et nad jääksid rahule ja tuleksid taas. Vähemaks on jäänud neid, kes tahavad ainult venekeelseid kursusi. 

Praegune viiruste aeg mõjutab mind väga. Kuna minu jaoks on kõige tähtsamad inimsuhted, just vahetu suhtlemine koolituse käigus, tunnen kõige rohkem puudust just sellest. Muidugi rohkem räägin nüüd telefoniga, sest õppijad helistavad, tunnevad muret, kuidas läheb ja millal kohtume, kas on abi vaja. Rohkem olen arvutis, et vastata meilidele või suhelda e-põhiselt. Ka koolituste planeerimine on sassis. Saan aru, et see on ajutine,  ja püüan positiivselt suhtuda, aga minu jaoks aina raskem on nelja seina vahel püsida. Olen loomult aktiivne ja igatsen väga heade kolleegide ja õppijate seltskonda
Kui mind tööjuubeli puhul õnnitlema tuldaks, paluksin endale soovida kõigepealt loomulikult tervist. Et minu optimismi, pealehakkamist jätkuks veel pikemaks ajaks. Et oleks tööd ja uusi õppijaid. Rõõmu ja jaksu.