Haridusblogi

Arukas tehnoloogia uuendab haridust

Eesti on tuntud kvaliteetse hariduse poolest. Juba tuhanded õpetajad ja sajad koolid kasutavad õpetamisel uuenduslikke meetodeid ning tehnoloogiat. Nende kasutamine koos õpianalüütikaga aitab hariduses paremaid otsuseid langetada. See on valdkond, kus Eesti on teistele riikidele Euroopas ja ka mujal eeskujuks.

õpilased

õnevaid uuendusi ja nutikaid lahendusi kooitunnis aitab välja töötada Tallinna Ülikooli haridusteaduste ja digitehnoloogiate instituudi ühisprojekt CEITER („Piire ületav haridusuuendus tehnoloogiapõhiste teadusuuringute toel”), mis pälvis tänavu sotsiaalteaduste alal riigi teaduspreemia. ERA Chair projekti eestvedaja on Tallinna Ülikooli õpianalüütika ja haridusinnovatsiooni professor Tobias Ley

Millele TLÜ haridusuuenduse tippkeskuses keskendute? 

Klassiruumi tasandil toetame õpilasi selles, mida nad teevad, kui nad uurivad näiteks mõnda uut domeeni veebis või digitaalses õppesüsteemis. Samuti anname tagasisidet õpetajale: mis klassiruumis ja grupivestlustes parajasti toimub, kas ollakse asja juures või mitte. See aitab õpetajal paremini juhendada. Koolid saavad parema ülevaate oma tehnoloogilisest võimekusest: kas neil on vaja uusi õpiviise kohandada, läheb neil vaja investeeringuid ja tehnoloogiat või õpetajate koolitamist. Samuti keskendume juhtimise tasandile. 

Kas need uuendused on juba ellu viidud? 

Jah, oleme palju vaeva näinud, et uurimistöö tulemusi koolides praktiliselt rakendada, põhiliselt õpetajate koolitusprogrammide kaudu. Oleme loonud EDULAB-formaadi. 

Meetod põhineb populaarsel Living Labs'i lähenemisel ja keskendub koostööle õpetajate, teadlaste ja teiste huvipoolte vahel. Üheskoos luuakse uuenduslikke õpistsenaariume (nt kuidas loodusteadustes ja matemaatikas robotit või nutitelefoni kasutada). Neid rakendame koolides ning analüüsime, kas ja kui hästi need töötavad. Oleme teinud koostööd tuhandete õpetajate ja enam kui saja kooliga, nii et seda on laialdaselt katsetatud erinevates koolides üle Eesti. 

“Kooli ja teadusmaailma vahel on suur lõhe, sest asju, mida sa teadustöö käigus avastad, ei saa alati otsekohe praktikas rakendada.”

Millised on olnud projekti suurimad väljakutsed? 

Teadustöö sidumine praktikaga. Kooli ja teadusmaailma vahel on suur lõhe, sest asju, mida sa teadustöö käigus avastad, ei saa alati otsekohe praktikas rakendada. Lisaks ei mõtle teadlased ja õpetajad ühtemoodi ning neil on erinevad eesmärgid. Õpetajad on huvitatud asjadest, mida saab klassiruumis kohe kasutusele võtta. Aga kuna klassiruume on väga mitmesuguseid, tuleb lahendusi individuaalsetele olude järgi kohandada. Teadlased seevastu on huvitatud tulemustest, mida saab rakendada väga paljudes klassiruumides ühtemoodi. Sellepärast algatasimegi EDULABi meetodi ja see annab juba häid tulemusi. 

Näiteks oleme uurinud rohkem kui 10 000 juhtumit, kus õpetajad on loonud uusi õpistsenaariume. Kui õpetajad teevad koostööd teiste õpetajatega või kohandavad juba olemasolevaid stsenaariume, on väga suur tõenäosus, et nad neid koolides hiljem ka kasutavad. Need on edulood, mis on seni ette tulnud. Saame paremini aru, kuidas uuendamisprotsess hariduses töötab. 

CEITERi tiim
Pildil Tallinna Üikooli CEITERi uurimisrühm

Mida arvate Eesti teadusmaastikust ja kuidas see erineb Austria omast? 

Nad erinevad väga palju. Eesti on väga dünaamiline ja paindlik ning siin on palju lihtsam oma häid ideid realiseerida kui Austria ülikoolides. Bürokraatia ja muu asjaajamine on siin paindlikum. Samas on ka miinuseid. Üks väga suur miinus on see, et 80 % uuringutest rahastatakse projektide kaudu, mis aga ei ole kuigi stabiilne lahendus. Väga raske on luua ja säilitada kindlat teadusuuringute baasi, suutlikkust ja taristut, sest nende jaoks peab raha hankima eri projektide kaudu. See paneb tõsiselt proovile. 

Leian, et Eesti õpetajad ja koolid on uuendustele väga avatud. Mõnedes teistes riikides on koolid väga rangelt reguleeritud ning õpetajatel ei ole teadusalase koostöö alustamiseks erilist motivatsiooni. 

Kuidas õpiprotsessid tulevikus veel edasi arenevad? 

Tehnoloogiad, mida oleme viimastel aastatel näinud, võimaldavad õppimist tihedalt meie igapäevaeluga siduda. Hariduse omandamine ei tähenda enam, et õpilane peab viibima koolimajas. Meil on tänu tehnoloogiale rohkem võimalusi õppimiseks, näiteks nutitelefonid aitavad teiste inimestega kontaktis olla ning annavad meile ümbritsevast keskkonnast infot reaalajas. Liit- ja virtuaalreaalsus võiksid samuti meid õpiprotsessides aidata. 

Paljudes teistes valdkondades kiidetakse tehisintellekti ja see mõjutab juba ka haridust väga palju. Kuna kõikjal maailmas on õpetajate puudus, võivad nutiseadmed õpetama hakata. See on midagi, mida tuleb ühiskonnas arutada, et saada parim tulemus. Meie näeme seda kui partnerlust, kus arukad tehnoloogiad toetavad õpetajaid. See on suur tulevikuteema, mitte ainult hariduses, vaid ka teistel elualadel. 


ERA Chair projekt “Piireületav haridusuuendus tehnoloo- giapõhiste teadusuuringute toel” (CEITER) vältab 1. juuli 2015 kuni 30. juuni 2020. Eelarve on ligi 2,4 miljonit eurot, rahastab Euroopa Komisjon.Vastutav täitja: Tobias Ley, TLÜ haridusteaduste instituudi õpianalüütika ja haridusinnovatsiooni professor. 

Intervjuu ilmus pikemalt 2020. aasta alguses ingliskeelsena portaalis researchinestonia.eu. Ilmumist rahastas Eesti Teadusagentuur.