"Ekspert eetris" Larissa Jõgi ja Gertha T-Kunitsõniga: kuidas me kriisiajal õpime?
Tallinna Ülikooli zoomiseminaride sarjas “Ekspert eetris” esinesid 21. aprillil haridusteaduste instituudi õppejõud Larissa Jõgi ja Gertha Teidla-Kunitsõn, kes rääkisid sellest, kuidas praeguses olukorras on õppimine ja mitteõppimine muutunud avalikuks ja kuidas me kõik oleme ühtaegu nii õppija kui ka õpetaja rollis.
Larissa Jõgi sõnul on praegune kriisiolukord meie kõigi jaoks loonud võimaluse õppida. Meie ümber võtavad sõna teadlased, psühholoogid ja eksperdid eri aladelt, kes nõustavad ja toetavad ning jagavad nõu, kuidas püsida terve, kuidas toituda ning kuidas oma füüsilise ja vaimse heaolu eest hoolitseda. Praegune aeg on loonud võimaluse olla n-ö õpetavas rollis – on tekkinud mitmesuguseid algatusi, mille eesmärk on aidata ja toetada inimeste toimetulekut keerulisel ajal. Neil algatustel ja neid algatanud inimestel tasub silm peal hoida, sest nii mõnigi neist pakub meile uusi ja kasulikke õppimisvõimalusi.
Gertha Teidla-Kunitsõn toob välja mõtte, et praegune olukord on kujunenud selliseks, kus olenevalt generatsioonist, oleme kõik väga sarnases olukorras – me peame kõik samamoodi uute oludega kohanema ja samamoodi oma tööd ja tegemised veebi üle viima. See kõigi jaoks sarnane olukord tegelikult lähendab meid.
Oleme praegu kõik nii õppivad kui ka õpetavad inimesed, sest iga olukord on potentsiaalne õpisituatsioon. Ja seda mitte ainult eriolukorras – igal ajal on meie elus palju õppimiskohti, olgu selleks meie suhted, meie kohtumised sõprade või töökaaslastega.
"Oleme praegu kõik nii õppivad kui ka õpetavad inimesed, sest iga olukord on potentsiaalne õpisituatsioon."
Paralleelselt sellega oleme me ka kõik õpetajad. Kui me võtame luubi ala eriolukorra, siis praegugi saame me olla teistele eeskujuks, kas või näiteks oma käitumisega. Kui me uutest olukordadest enda jaoks midagi õpime, siis samal aja me alati ka õpetame.
Nii nagu võtavad eksperdid praegusel ajal avalikes kanalites palju sõna, siis loob kriisiolukord tegelikult meile kõigile võimalusi on oma kogemusi avalikult jagada. Nii on saamas õpetamine ja õppimine avalikuks protsessiks.
.png)
Larissa Jõgi:
Praegust kriisiolukorda saame me seega analüüsida kui õpimudelit, mida iseloomustab alljärgnev joonis.
Selle mudeli järgi tuleme me stabiilsuse olukorrast, kus meil on omad põhivajadused. Nendeks on: tunda end turvaliselt, soov kogeda positiivseid emotsioone ja enese realiseerimise vajadus.
"Selleks, et uut õpikogemust omandada, on oluline teadvustada, millal õppimine aset leiab."
Eriolukord on kaasa toonud mitmesuguseid keerulisi ja kompleksseid muutusi nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil, kuid omakorda on loonud see ka hulganisti õppimisvõimalusi. Nii on näiteks praegusel ajal avalikkuse tähelepanu koondunud sellele, mis toimub meie üldhariduses. See tähendab, et praeguses olukorras ei õpi distantsõppes mitte ainult õpilased, nende vanemad ja õpetajad, vaid tegelikult õpib kogu ühiskond.
Gertha Teidla-Kunitsõn:
Muutused, mis meie eludes toimuvad, olgu need eriolukorrast tingitud või muutused isiklikus elus – kõik need on käivitajad, mis võimaldavad meil teadlikult valida, kuidas me otsustame edasi käituda – kas reageerida sellele, võtta muutunud olukorras juhi roll või leida sellest mingi võimalus ja pöörata siiski enda kasuks.
Larissa Jõgi:
Selleks, et uut õpikogemust omandada, on oluline teadvustada, millal õppimine aset leiab. Seda saab teha ümbermõtestamise abil.
Täiskasvanuõppimise üks keerukamaid õpioskusi ongi ümber mõtestada seda olukorda, kuhu ma olen sattunud. Ümber mõtestamine on üks keerulisemaid õppimise strateegiaid – s.o kognitiivne ümberhindamine, mis on väga oluline oskus ning on lisaks seotud meie isikliku rahulolu ja heaoluga.
Kui me suudame uut olukorda enda ümber mõtestada, siis seda paremini me ennast selles situatsioonis näeme ning seda selgemalt tajume olukorda erinevatest vaatenurkadest.
Seega – me tuleme stabiilsuse olukorrast ja paradoksaalselt liigume me praeguses muutunud oludes taas tagasi stabiilsuse suunas. Selleks, et säilitada stabiilsust peame me kogu aeg tegutsema. Stabiilsus on muutlik konstruktsioon ning toob igal juhul kaasa muutuseid, ja seetõttu loob meie jaoks ka erinevaid rolle ning õppimisolukordi.
Küsimus auditooriumile:
Mis on sinu uus roll ja kuidas oled sellega toime tulnud?
- Olen justkui haridustehnoloogiks muutunud.
- Minu uus roll on midagi sellest rollidekombost: kokk, kondiiter, kohtunik, töötaja jne, olenevalt enda ja oma lasteaialaste päevakava planeerimine, arvestades sinna sisse kõvasti paindlikkust
- Minu puhul on muutunud rollide prioriteetsus. Võimendunud on õpetaja roll (oma lapse õpetajana) ja märkimisväärselt tõusnud ka vastutus oma lapse õppimise, õpiharjumuste kujundamise eest. Ja oi kui palju siit õppida on!
- Väga palju eri rolle on pidanud ühe päeva jooksul võtma - õpetaja, it-tugi, kokk, koristaja, kodukontori töötaja. Õppisin seda, et ei tohi enda vastu liiga karm/nõudlik olla.
- Olen selle perioodi jooksul õppinud digitaalsete vahendite abil õpetama.
- Minu märksõnaks on enesejuhtimine.
- Minul enesejuhtimine, ajajuhtimine, ümbermõtestamine ja uue omandamine.
Larissa Jõgi:
Minu esimene uus roll oli kohaneda kodus olemisega, sest olen tavaliselt väga liikuv. Esimene kaugtöö nädal päädis sellega, et tegin omale täiesti teistsuguse päevaplaani, ehk et ma muutsin oma rutiini.
"Selleks, et teadlikumalt õppida, peame vahepeal tegema otsuseid, mis aitavad meil endid tähelepanu objektiks võtta ja lubavad iseend analüüsida. See on ka võimalus õppimise protsessi enda jaoks teadvustada."
Gertha Teidla-Kunitsõn:
Mina olen viimasel ajal avastanud enda jaoks väga põneva harjutuse – jälgin end kõrvalt ning analüüsin, miks, mida ja kuidas ma midagi teen. Mis on need valikud ja võimalused selles olukorras minu jaoks? Enda n-ö distantsilt jälgimine loob uusi vaatenurki olukorrale, millest õppida.
Larissa Jõgi:
Teha tutvust iseendaga hoopis teise külje pealt, vaadata end kui võõrast inimest ja mõelda, kes ma siis olen. See on väga hea ümbermõtestamise harjutus, mis paneb end ja oma käitumist analüüsima. Taolised harjutused on seotud meie toimetulekuviisidega ning aitavad märgata, kuidas me uute olukordadega toime tuleme ja aru saada, mida peaksime muuta, et paremini hakkama saada.
Gertha Teidla-Kunitsõn:
Minu soovitus on: tee üks asi korraga! Mõistagi on rollide paljusus praegu suur ja ongi vaja korraga palju teha. Kui me aga keskendume ainult ühele ülesandele korraga, saab see oluliselt kiiremini ja kvaliteetsemalt tehtud. Mitut asja korraga tehes on ka meie tähelepanu jagatud mitme asja vahel. Seda on kahtlemata keeruline rakendada, kui kõik meie ümber ootavad meilt midagi. Siis kipub tekkima süütunne, mis viitab tegelikult kohanemisele – see tähendab, et me peame oma varasemates veendumustes midagi korrigeerima, mis lubaks meil täna paremini toime tulla.
Larissa Jõgi:
Selleks, et teadlikumalt õppida, peame vahepeal tegema otsuseid, mis aitavad meil endid tähelepanu objektiks võtta ja lubavad iseend analüüsida. See on ka võimalus õppimise protsessi enda jaoks teadvustada.
Küsimus auditooriumile.
Millised on sinu õppimisvõimalused?
- Mina õpin mitte plaane tegema ja neid kontrollima, üks päev korraga.
- Täitsa tore on ülesandeid jagada pereliikmetega. :) Ei pea ise kõike tegema.
- Süütunne – kas sina tekitasid selle olukorra? Kas sa tahtsid, et nii oleks? Muidugi mitte! Pole mõtet süüd tunda.
Gertha Teidla-Kunitsõn:
Iseend tuleb hoida ja armastada, ja kui miski ei õnnestunud või jäi tegemata, siis tasub seda endale ära teadvustada, kuid mitte end selle eest karistada. Igaühel on oma toimetulekustrateegia, mis teda aitab ja neid tasub omavahel jagada, sest kui see aitab teid, siis tõenäoliselt aitab see ka teisi.
Larissa Jõgi:
See on osa süvaõppimisest. Kui me oleme inimestena avatud sellele, mis meie ümber toimub ning mida avatumad me oleme, seda julgemad suudame olla, et võtta vastu uusi rolle. Samuti aitab see olla üle süütundest, sest valmisolek õppida laiendab meie enda vaatevälja ja loob uusi tähendusi.
Tasub märgata iseennast, et ma olen osa ka sellest praegusest keerulisest olukorrast, kuid ma ei ole selles süüdi. Seda on oluline endale teadvustada.
Me pidevalt tõlgendame ja rekonstrueerime ja nii tekivad ka uued tähendused – see on suutlikkus omal viisil teistmoodi sõnastada midagi, mida ma praegu veel kõike mõtestada ei suuda.
Oluline märksõna on ankurdamine ehk tõlgendamine ja seoste loomine uute tähendustega.
Gertha Teidla-Kunitsõn:
Ole avatud oma kogemusega, mitte ära peida seda. Sealt edasi on võimalik valida, mida sellega pihta hakata ja mis tähendusi selle abil luua. Seni, kui me eirame enda ümber toimuvat ja iseennast ning oleme silmaklappidega, ei saagi õppimine juhtuda.
- Kuidas õpitut kinnistada?
Larissa Jõgi:
Kinnistada aitab ka keskkonna vahetus, sest igal kohal on mõtlemisele ja seoste loomisele oma mõju. Tasub analüüsida ühte ja sama küsimust erinevates keskkondades ja märgata seda, kuidas see mõjutab seoste tekkimist, ja seejärel otsustada, milline keskkond mulle selleks kõige parem.
Hea näide on Kamppi kabel Helsingis.
Allikas: Wikipedia
Tegemist on Soome arhitektide Kimmo Lintula, Niko Sirola ja Mikko Summaneni loodud mõtluskohaga, mis asub Helsingi kesklinnas kõige mürarikkamas asukohas. Sellel on sümboolne väärtus selle poolest, et sinna saab ligi vähemalt kümnest eri suunast ning see on keskne ja vaikne koht keset kärarikast linna, kus inimene saab vaikselt iseendaga olla.
Kohtadel on väga eriline tähendus õppimise mõjule ja sellele, kuidas me õpitut mõtestame.
Gertha Teidla-Kunitsõn:
Mida kiirem meil on ja mida vähem on aega, seda enam me tegelikult just neid vaikseid hetki vajame, et mõtted läbi mõelda ja neid mõtteid märgata.
Lisainfo ja järgmised zoomiseminarid veebilehel tlu.ee/eksperteetris