HTI õpetajahariduse arendusjuht Merlin Linde – Minus on suur ja tugev tahe maailma muuta
Merlin Linde on haridusteaduste instituudis üks noorimaid õppejõude, kõigest 27-aastane. Vaatamata noorele eale on ta olnud toimekas nii hariduse kui ka psühholoogia alal ning jõudnud õppida nii Soomes kui ka Lõuna-Koreas.
Merlinit iseloomustavad suur missioonitunne, säravad silmad, energilisus ja eriti lennukad ideed, mida ta püüab edasi anda ka oma tudengitele. Haridusteaduste instituudis loeb Merlin hariduspsühholoogia aineid ning tegutseb siin lisaks õpetajahariduse arendusjuhina.
Küsisime Merlinilt, mis teda õpetajahariduse juurde toonud on, kuidas ta jõudis Tallinna Ülikooli ja millega siin igapäevaselt tegeleb.
Kuidas Sa õpetajaharidusega varasemalt seotud oled olnud? Milline Su erialane taust on ja kus Sa ise õppinud oled?
Olen elu aeg teadnud, et ma tahan õpetajaks saada. Olin gümnaasiumis täiesti kindel, et minust saab õpetaja. Tahtsin õpetajaks saada, sest minus oli nii suur ja tugev tahe maailma muuta. Siis sattusin ma kuidagi aga Tallinna Ülikooli Õpilasakadeemiasse hoopis rakenduspsühholoogia kursusele, ja seal tabas mind n-ö ahhaa-moment. Sain aru, miks õpetajad minu kooliajal väga hästi ei õpetanud, ja tegid ka liiga osadele õpilastele – mõistsin, et see võis tuleneda sellest, et nad ei teadnud piisavalt inimese ja tema psüühika kohta, ega seda, kuidas inimene mingis olukorras reageerib ja mis üldse selle taga on.
Jah, õpetajad kasutasid oma õpikuid ja töövihikuid, mis olid nende töövahendeid, aga see, et mina olin seal klassiruumis kui inimene, seda nad justkui ei märganud, või vähemalt ei näidanud nad seda välja.
Seejärel ma mõtlesingi, et ma lähengi õppima psühholoogiat ning lähen seejärel ise õpetajaks ning teen kõike teistmoodi. Läksingi psühholoogiat õppima. Kogu see aeg aga kripeldas minus küsimus, et kuidas neid teadmisi, mis ma psühholoogia õpingutest saan, ikkagi haridusse üle kanda. Sest soov õpetajaks saada ei olnud kuskile kadunud.
Olen elu aeg teadnud, et ma tahan õpetajaks saada.
Mingi hetk tekkis mul bakalaureuseõpingute ajal võimalus minna Lõuna-Koreasse üheks vahetussemestriks õppima. See oli programm, mille nimi oli Leaders for Global Education, mis oli tegelikult suunatud õpetajakoolituse üliõpilastele. Mina aga suutsin oma motivatsioonikirjas ära põhjendada, kuidas minu eesmärk oma psühholoogia õpingutega on ikkagi hariduselu paremasse kohta ja kõrgemale viia. Osutusingi programmi valituks.
Lõuna-Koreas sattusin ma maailmatasemel hariduspsühholoogide käe alla õppima ja see oli suurepärane kogemus. Kui tagasi Eestisse tulin, tegin ma oma bakalaureusetöö õpimotivatsiooni teemal. Töö käigus viisime läbi üleriigilise uuringu, kus me uurisime õpilaste kodutöödega seotud õpimotivatsiooni. Minu juhendajaks oli praegugi haridusteaduste instituudis tegutsev Grete Arro.
Kuidas Sa oma psühholoogia õpingute järel hariduse valdkonda jõudsid?
Aina enam süvenes minus vajadus oma teadmisi ära kasutada just hariduses. Pärast bakalaureusetöö kaitsmist sattusin ma tööle Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskusesse projekti koordinaatorina.
Haridusinnovatsiooni keskuse eesmärk oli selle loomise hetkel leida maailmast üles parimad praktikad, mida Eesti õpetajate seas levitada, ja uurida seda, mida Eesti õpetajad teevad. Lisaks kujundada meie enda ülikooli õppejõududest kogukond, kes päriselt koos arendaks ja viiks edasi seda teadmist, kuidas me üldse mõistame seda, missugune õppimine välja peaks nägema.
Miks Sa tahtsid just Tallinna Ülikooli tööle tulla?
See teema kõnetas mind nii väga ning nii ma kandideerisingi Tallinna Ülikooli projekti koordinaatoriks tööle. Töö ise oli väga rutiinne tegelikult – mis see koordinaatori töö siis ikka on – vorbid muudkui lepinguid ja registreerid dokumendihalduskeskkonnas arveid. Kuna see aga niivõrd lähtus minu missioonitundest, siis ma tegelikult tõesti nautisin seda tööd.
Ma avastasin lisaks, ülikool on tegelikult hullult äge koht, kus töötada. Kõik inimesed, kellega ma kokku puutusin, olid nii toredad. Mina olin ju siia tulles alles oma bakalaureuseõpinguid lõpetamas ja väga noor, kuid ma sain päriselt koos professoritega kaasa arutada teemadel, kus nemad olid juba palju korda saatnud, kaitsnud doktoritöid ja palju uurinud ning õpetanud, ja nad sellegipoolest siira huviga kuulasid minu mõtted ära ja neid huvitasid mu mõtted.
Ma tahtsin, et selline suhtumine oleks kogu ülikoolis, et mitte ainult ülikooli kolleegide vahel, vaid ka üliõpilaste ja õppejõudude vahel. Tudengid on meiega ju võrdsed kolleegid ja me tahame teada, mida nad arvavad ja mõtlevad, ning tahame kasutada nende uusi mõtteid ära ka enda asjade paremaks tegemisel.
Kus Sa oma magistrikraadi kaitsesid?
Mingil hetkel jõudsin ma tõdemusele, et mul on vaja minna hoopis välismaale õppima. Just sel põhjusel, et Eestis sellist õppekava ei olnud, mida mina õppida soovisin. Tahtsin õppida õppekaval, mis oleks ühelt poolt väga praktiline, kus ma peaksin olema ennastjuhtiv õppija selleks, et midagi saavutada, ja kus minu psühholoogia taust tuleks kasuks. Lisaks soovisin, et õppekava sisaldaks nii õppimise teadust kui ka haridustehnoloogia rolli õpetamisel ja õppimisel. Tahtsin ka teada, mida õpetaja töö siis üldse endast kujutab.
Mu eesmärk ei olnud magistriõpingute eel enam niivõrd õpetajaks saada, vaid tahtsin teada, mis on see teadus õpetamise ja õppimise, haridustehnoloogia ja õpetajaks olemise taga. Läksin Oulu ülikooli magistriõppesse, kus leidsin just sellise õppekava, mis vastas minu vajadustele. Ja see oli ääretult põnev ning rikastav kogemus.
Ma nägin Olulu ülikoolis õppides Soome haridussüsteemi, nii ülikooli kui ka kooli tasandil. Me tegime palju erinevaid projekte koostöös koolidega ja käisime palju koolides. Ja me tõesti mõtestasime kooli ja hariduse rolli üle, mitte ainult formaalhariduses, vaid ka laiemas kontekstis.
Jõudsid mingi hetk tagasi Tallinna Ülikooli tööle, kuid siis juba õpetajahariduse alale. Millal see juhtus?
Kui ma oma õpingud lõpetasin ja laevaga tagasi koju sõitsin, olles just äsja kaitsnud oma magistritöö, sain ma kõne Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi professor Mati Heidmetsalt. Ta küsis, et kas ma ei tahaks tagasi tulla Tallinna Ülikooli tööle.
Ja nii ma tulingi siia õpetajahariduse arendajaks ning analüütikuks.
Milline näeb välja õpetajahariduse arendusjuhi töö?
Õpetajahariduse arendajana on minu tööks tegeleda sellega, kuidas tuua innovatsiooni ülikooli õpetajaõppesse. Ja kuidas tagada seda, et see, mida me siin õpetame, et seda oleks päriselt vaja. Selleks peame me välja uurima, mida õpetajal päriselt vaja on, et koolis hästi toime tulla. Oluline on, et see, mida me siin õpetame, ei jääks ajale jalgu. Soovime, et ained ja õppekavad oleksid omavahel rohkem seotud ning lõimitud, ja et me üheskoos oleks üks suur meeskond.
Kui praegu on paljud õppekavad jagunenud erinevate instituutide vahel, siis üheks suureks väljakutseks on, kuidas need ikkagi kokku tuua ja kuidas ühiselt ja valdkondade-üleselt mõelda selle peale, et mis on õpetaja identiteet, kuidas me seda kujundame ning milline on ülikooli roll selles. Just sellise kogukonna loomine oli ja on siiani minu üheks olulisemaks ülesandeks.
Minu jaoks on väga oluline see, et ma ka õppejõuna edasi liigun.
Oled ka õppejõud. Milliseid aineid Sa annad?
Ühel hetkel avastasid hariduspsühholoogid, et ma võiksin ka hariduspsühholoogiat tudengitele õpetada, kuna seda ainet on väga vaja ning neid inimesi on väga vähe, kel oleks selline erialane ettevalmistus.
Nii ma loengi juba teist aastat ainet õppimine ja areng, mille fookuses on lapse areng. Me räägime seal sellest, kuidas geenid ja keskkond mõjutavad seda, milliseks indiviidiks inimene kujuneb ja kui suur on keskkonna roll selles, millised geenid üldse avalduvad ja kuhu inimene üldse jõuab.
Räägime ka sellest, kuidas inimese aju küpseb, lisaks heaolust, motivatsioonist ning sellest, mida on vaja, et õpilasel oleks koolis hea olla ja mida peab tegema selleks, et õppimine oleks sügav ja tegelik.
Me mõtestame minu loengutes ka seda, mida mina ise pean tudengina ja õppijana tegema, et minu enda õppimine oleks tõhus. Me ju tegelikult kõik teame seda, et ei ole mõistlik viimasel hetkel enne eksamit hakata asju pähe tuupima. Millised aga on need strateegiad, mida tuleks õppijana ise kasutada ja millal neid kasutusele võtta?
Räägime lisaks uskumustest, eesmärkidest, emotsioonidest ja sellest, kuidas nendega toime tulla, ning muidugi ka seda, kuidas emotsioonidega toimetulekut lastele õpetada.
Pedagoogika õppekaval annan ma koos Tiina Anspaliga uurimisseminari, kus juhendame üliõpilaste miniuuringuid, mida nad oma õppekava lõpuks ära peavad tegema.
Meie suurim püüdlus ja fookus õpetajahariduses on luua viise, kuidas paindlikult õpetajaks saada.
Mulle väga meeldib koos teistega õpetada, ka neid oma aineid annan ma koos teiste õppejõududega. See on enesearengu mõttes põnev väljakutse koos teiste õppejõududega ühiselt kursuseid kavandada ja neid päriselt ellu viia, eriti siis, kui mul on teise õppejõuga erinev taust. Teistelt on alati midagi õppida.
Minu jaoks on väga oluline see, et ma ka õppejõuna edasi liigun, et ma ei jääks vanasse asja kinni, ja et ma ei ketraks muudkui sama vana asja.
Kuhu õpetajaharidus Tallinna Ülikoolis liigub?
Meie suurim püüdlus ja fookus õpetajahariduses on luua viise, kuidas paindlikult õpetajaks saada. Me ei taha ka latti alla lasta, sest tahame ju ikkagi häid ja pädevaid õpetajaid saada, ning just seetõttu on oluline, et see, mida õpetajaks õppijad ülikoolist saavad, toetaks päriselt seda, mida nad vajavad.
Seega on minu üheks suureks väljakutseks siin ülikoolis, lisaks tudengite õpetamisele, paindlikkuse loomine õpetajahariduses.