Haridusblogi

Kongressil ilmnesid paradoksid

Kuidas tekib tulevikuvalmidus (OECD 2035), et inimesed suudaks navigeerida üha keerukamaks muutuvas maailmas, valida oma õpirajad, olla seotud ühiskonna, kultuuri ja tööeluga üle terve elukaare ja seejuures ka õnnelikud olla? Kuidas luuakse sellele võimekusele vundament õppimisel, sh haridussüsteemis? Kuidas erinevad teadused saavad siinjuures panustada?

Õpetamine

Need on vaid mõned küsimustest, mille üle arutati kultuuri- ja hariduskongressi teaduspäeval Teaduste Akadeemias, hariduspäeval Viljandis Ugalas ja sealses riigigümnaasiumis ning kultuuripäeval Estonias meie tippteadlaste, haridus- ja kunsti/kultuuri-inimeste osavõtul.

Kongressi teaduspäeva üks paneelarutelusid oli pühendatud haridus/kasvatusteadustele. Välja tulid nii mõnedki haridusteaduste olukorra/seisundiga seotud paradoksid. Ootused neile muutuvas ajas ju aina kasvavad. Ei möödu just palju arutelusid tuleviku teemadel, kus võimalikud lahendused ei jõua hariduse ja tihtilugu ka õpetajani stiilis „kõik sõltub haridusest, õpetajast“.

Jah, haridusteadused koos humanitaar- ja teiste sotsiaalteadustega on olulised, isegi peamised noorte tulevikuvalmiduse vundamendi loojad. Arutelus tuli aga välja, et sedalaadi ootused on üsna suures vastuolus haridus/kasvatusteaduste seisundiga meie praeguste otsustajate silmis.

Kultuuri ja hariduskongressi peamine idee, mis pärines meie lahkunud kolleegilt Viive-Riina Ruusilt, oli teaduse, hariduse ja kunstiinimeste jõupingutuste ühendamine meie inimeste õppimise ja kasvamise toetamisel, et kõik oleksid valmis kiirelt läheneva tuleviku määramatustega toimetulekuks ja jääma inimeseks digi- ja kunstintellekti ajastul.

Vaata ka kongressi kodulehte.