Marika Veisson – kõik, mida me õpime, on seotud kogemustega

Rääkige pisut endast – oma varasematest õpingutest ja sellest, kuidas jõudsite hariduse valdkonda ning Tallinna Ülikooli? 

Õppisin Tallinnas 44. keskkoolis ja läksin pärast keskkooli lõpetamist, 1968. aastal Tartu Ülikooli eripedagoogikat õppima. Tollal oli selle eriala nimi abikooli õpetaja ja logopeed. Mulle väga meeldis seal õppida ja eriti huvitav oli minu jaoks logopeedia. Minu uurimisteemaks oli „Lugemisvigade sõltuvus sõnastruktuurist“ – uurisin nii tavalapsi kui ka erivajadustega lapsi ja vaatasin, kuidas nende lugemine edeneb. See töö oli väga edukas ja sai ka ülikooli esimese auhinna. Sealt algaski mu huvi teaduse vastu.

Kaks aastat hiljem, 1975. aastal läksin uuesti õppima psühholoogiat Tartu Ülikooli. Seal olid mul mitmeid tuntud ja lugupeetud õppejõude, näiteks Peeter Tulviste, Kalju Toim, viimane oli oli ühtlasi ka minu diplomitöö juhendaja. Ka see diplomitöö sai esimese auhinna.
Psühholoogia mulle väga meeldis ja ma olin ka üsna edukas üliõpilane. Õpingud lõpetasin 1981. aastal. 

Pärast lõpetamist töötasin kolm aastat Meeri eriinternaatkoolis logopeedi ja klassiõpetajana, kuid siis kutsuti mind Haridusministeeriumisse tööle ning pärast viit aastat ministeeriumis töötamist läksin ma Tallinnasse 20. keskkooli psühholoogiks. Olin selleks ajaks ka juba oma psühholoogia õpingud lõpetanud.

Meie erialal on lapse arengu tundmine väga oluline, seda just koolieelses kasvatuses ja alushariduses. Ja nendes valdkondades on väga oluline, kuidas laste arengut hinnatakse.  

1988. aastal sain ma Taimi Tulvalt tööpakkumise Tallinna Ülikooli, just aasta enne seda olin astunud ka aspirantuuri. Lugesin Tallinna Ülikoolis alguses eripedagoogikat. Siis olime tookord veel Sakala tänava majas, hiljem töötasin Viru väljaku majas. 2005. aastal kolisime Narva maanteele praegusesse Mare hoonesse. 

Kogu ülikoolis töötamise aja tegin ma ka teadustööd. Olin siia tööle tulles ka oma uurimisteema välja valinud – ma uurisin nimelt hoiakuid erivajadustega lastesse, ehk seda, kuidas teised lapsed neisse suhtuvad. 

Selle töö kaitsesin ma 1994. aastal. Seejärel astusin kohe ka Tallinna Ülikooli psühholoogia erialale doktoriõppesse. Samal ajal avanes mul aga võimalus minna 1995. aastal Rootsi – minu kolleeg Tartust soovitas mind rootslastele ühte uurimistööd läbi viima. Ma hakkasin uurima puuetega laste õdede-vendade probleeme. Hiljem hakkasin uurima ka erivajadustega laste vanemaid. Sain Rootsis Göteborgi Ülikoolis tuttavaks oma juhendaja Erland Hjelmquistiga, kes kutsuski mind sinna oma doktoritööd tegema ja läksin õpingutega Göteborgi ülikooli üle, kus kaitsesin oma doktoritööd 2000. aastal.

Enne seda, 1996. aastal hakkasin Eestis tegema longituuduuringut – asusin uurima kasvukeskonna mõju väikelapse intellekti arengule. See aeg kuni 2000. aastani, mil kaitsesin doktoritööd, oli minu jaoks väga keeruline – olin ju täiskoomusega lektor, lisaks minu doktoriõpingud Rootsis, mille pärast pidin kümneid kordi sõitma Rootsi ja Eesti vahet ja ka Rootsi uurimisprojekt.

Longituuduuringu lõpptulemuseks oli see, et minu doktorant Kristina Nugin kaitses sel teemal oma doktoritööd. Uurisime koos laste kasvukeskkonda, vanemaid, nende suhtumisi ja lapse arengut.

Neid lapsi, keda me uurisime, oli meil päris palju – üle 130. Me jätkasime ka hiljem selle uurimusega, sel ajal, kui lapsed hakkasid põhikooli lõpetama. Uurisime nende intellektuaalset ja sotsiaalset arengut, ja ka isiksuse omadusi. Me tegime Kristinaga koos ka ühe konverentsi ettekande sel teemal. Artiklit me ei jõudnudki sellest teha, sest Kristina kolis ära USA-sse. Seetõttu jäi see longituuduuring toona meil pooleli. 

Kuid, mul oli samal ajal ka juba uus projekt käsil – uurisin kooli kui arengukeskkonda ja õpilaste toimetulekut. Selles uurimisprojektis oli palju osalisi – nt Viive-Riina Ruus, Loone Ots, Mare Leino jne. Projekti olid kaasatud ka doktorandid Karin Lukk ja Monika Sakk, kes kaitsesid hiljem ka doktoritööd.

Uuringu lõppedes saime ka mõned artiklid avaldatud, kokku kestis see sihtfinantseeritav projekt viis aastat, mõningad avaldatud artiklitest on siiani päris populaarsed, ja neid on päris palju tsiteeritud. Lõpuks, 2008. aastal panime kokku ka raamatu „21. sajandi kool“. Alustasime selle raamatu koostamisega juba 2003. aastal. 

Mul on aga tegelikult olnud kogu aeg huvi seda laste longituuduuringu projekti edasi teha, kuid pole siiani jõudnud, kogu aeg on palju projekte korraga käsil.

Aastatel 2004–2019 tegelesin oma töö- ja teaduselus mitmete bürokraatlike ülesannetega – juhtisin doktorikooli ja kasvatusteaduste doktoriõppe õppekava, olin doktorinõukogu esimees jne. Sel ajal juhendasingi ma põhiliselt doktorante ja kirjutasime koos doktorantidega publikatsioone. Praeguseks on minu juhendamisel kaitsnud viis doktorit. Juhendamisel veel kuus doktoranti, neist kaks on juba üsna lõpusirgel. 

Tegelikult viisin ma alguses oma dokumendid sisse arstiteaduskonda, tahtsin hoopis arstiks õppida.

Miks hakkasite just lapse arengu teemade vastu huvi tundma?

Meie erialal on lapse arengu tundmine väga oluline, seda just koolieelses kasvatuses ja alushariduses. Ja nendes valdkondades on väga oluline, kuidas laste arengut hinnatakse. Sattusin 1989. aastal Jüvasküläs arengupsühholoogia konverentsile, kus ma tutvusin erinevate uurimisvahenditega, ja sealt see huvi mul tekkis. 

Pärast seda sain kinnitust, et just selles vallas ma tahangi uurimusi teha. See teema on mind siiani huvitama jäänud, ma lugesin palju erialast kirjandust neil teemadel. Nüüdseks olen ma päris kaua aega ülikoolis lugenud aineid lapse arengu kohta nii bakalaureuse- kui ka magistriõppes ning see valdkond huvitab mind ikka veel.  

Kui minna veel kaugemale ajas tagasi, siis kuidas Te eripedagoogika eriala valikuni jõudsite?

Tegelikult viisin ma alguses oma dokumendid sisse arstiteaduskonda, tahtsin hoopis arstiks õppida. Aga minu tädi töötas tol ajal erikoolis ja tema ütles, et tead, Tartu Ülikoolis avatakse uus eriala ja see on nii huvitav ning palju põnevam kui arstiks õppida. Kuidagi ta mind ära rääkiski. 
Ja nii ma viisingi veel viimasel päeval enne eksameid oma paberid ümber.

See oli eripedagoogika eriala esimene lend, tänavu möödus ülikooliõpingutega alustamisest 51 aastat. Alguses oli meil kursusel üle 25 inimese, kuid lõpetas 13. Seal oli huvitav õppida, meil oli ka palju arstiteaduslikke aineid ja psühholoogiat, muidugi ka pedagoogika aineid ja praktikat.

Rääkige ka lähemalt ka Tallinna Ülikooli lapse uurimise keskusest. Kuidas see loodi ja milliseid uuringuid esialgu seal läbi viisite? 

Keskuse loomine sai alguse sellest, kui hakkasime 1996. aastal longituuduuringut tegema. Maie Vikat oli tookord meie koolieelse pedagoogika kateedri juhataja, ja tema hakkas mulle rääkima, et me peaksime sellise uuringukeskuse looma. Olime tollal Viru väljaku majas, keskus sai loodud samasse majja.

Meil oli omaette ruum, kus me lapsi uurisime. Kohtusime laste vanematega ja vestlesime, andsime vanematele tagasisidet laste arengu kohta. Väga paljud vanemad käisid ja tahtsid nõuandeid ning nõustamist saada. Lisaks teaduslikule huvile oli tegelikult selle keskuse loomiseks ka praktiline vajadus. Ja tõesti, see oli üsna suur ja mahukas töö, sest me tegime ju individuaalselt kõiki neid uuringuid, väikeste lastega teistmoodi ei saagi. 

Alustasite longituuduuringu läbiviimist 1996. aastal. Kui palju teil osalisi alguses uuringus oli? 

Me alustasime vanemate küsitlemisega, saatsime küsimused nii last ootavatele emadele kui ka tulevastele isadele. Andmed saime tol ajal naistenõuandlate kaudu nende naiste kohta, kes olid lapseootel. Kokku saatsime kutsed uuringus osalemiseks 700 inimesele. Esimesele kokkusaamisele tuli meile umbes 130 inimest. Neid küsimustikke me siis esialgu analüüsisimegi ja võrdlesime hiljem laste arengu tulemustega. Saime palju huvitavaid andmeid selle kohta, kuidas keskkond on laste arengut mõjutanud.

Kas saate midagi uuringu tulemustest eraldi välja tuua?

Näiteks üks põnev leid oli see, et kõrgema haridusega emadel olid paremini arenenud lapsed. Nende laste areng, eriti just keeleline areng, kellele õhtul unejutte ette loeti ja kellega rohkem räägiti, oli parem kui teistel, kellega me andmeid võrdlesime.

Põnev tulemus oli ka see, et isad tegelesid enam laste kehalise arendamisega – nad jooksid, hüppasid lastega ja käisid palju õues liikumas. Emad seevastu rääkisid lastega rohkem, andsid nõu erinevate teemade kohta, ka raamatute, mängude jm arendavate tegevuste kohta. 

Meil olid mõned küsimused ka vanavanemate kohta ja sealt tuli ka välja vanaemade mõju laste arengule. Tuli välja, et need lapsed, kelle vanaemad nendega rohkem tegelesid, olid samuti paremini arenenud. Vanaisade kohta selgus, et kui neil oli kõrgem haridus, siis olid ka lapselapsed intelligentsemad. Isade puhul seda otseselt uuringu tulemused ei näidanud. Me uurisime hiljem üliõpilaste abil ka seda, milline on intelligentsuse, andekuse ja loovuse vahekord. Leidsime, et umbes pooled lapsed, kes olid intelligentsed, olid ka väga loovad. Ja oli ka teine pool lapsi, kes olid küll intelligentsed, kuid olid sealjuures vähem loovad. Nii et loovus ja intelligentsus ei olnud omavahel seotud.

Ma käin ka väga palju teatris. Näiteks sel aastal tuleb ikka iga nädala kohta üks etendus. Möödunud aastal käisin üle 50 etenduse vaatamas.

Millega Te vabal ajal tegelete?

Olen väga suur reisihuviline. Käin palju reisimas ja olen ka tänu ülikoolile saanud päris palju reisida ning konverentsidel käia. Olen käinud umbes 70 riigis. 

Ma käin ka väga palju teatris. Näiteks sel aastal tuleb ikka iga nädala kohta üks etendus. Möödunud aastal käisin üle 50 etenduse vaatamas. Mulle tõesti väga meeldib teater. Eks muidugi on ka väga viletsaid etendusi, kuid ma üritan ikka valida paremaid. Käin kõige rohkem Draamateatris, Estonias ja Linnateatris. Estonia teatris ja Draamateatris on mul praegu ring peale tehtud, olen kõiki etendusi näinud.

Teatrihuvi tekkis mul juba lapsena. Ma käisin 6-aastaselt Iida Urbeli balletitunnis. Iida Urbel oli siis  väga tuntud balletilavastaja ja balletipedagoog, ja mulle seal kohutavalt meeldis. Pean tunnistama, et ma ei olnud kuigi andekas balletis ja pealegi pidin ma aasta pärast Tartust ära kolima. Nii et väga kaua ma seal käia ei saanud, aga see jättis armastuse teatri vastu. 

Loen samuti palju, kuid töö kõrvalt jääb aega ilukirjanduse lugemiseks vähem, võrreldes näiteks ülikooliajaga – siis ma lugesin ikka meeletult palju. Ma võin öelda, et olen näiteks Tammsaare kogutud teosed läbi lugenud, kõik tema teosed. Aga siiski loen enamasti erialast kirjandust.

Mis on Teie lemmik Tammsaare teos? 

Lemmik on ikkagi „Tõde ja õigus“ ja ka „Ma armastasin sakslast“, kuid eks neid ole veel ka kaasaegsest kirjandusest. Käisin ka „Tõde ja õigus“ filmi vaatamas ja see meeldis väga. Näitlejate töö oli väga hea ja see oli üldse üks suurepärane film. Kinos ma väga palju küll ei käi, aga eks ikka vahel käin ka, Oscari võitnud filmid olen ikka kõik üritanud ära vaadata.

Kõige rohkem olen ma uhke oma laste ja nende laste üle. Loomulikult ka minu töö – see on mulle väga meeldinud, olen kogu elu suure kirega seda teinud.

Mida peate oma suurimaks saavutuseks – olgu see siis töö- või eralus? Mille üle olete uhke?

Kõige rohkem olen ma uhke oma laste ja nende laste üle. Loomulikult ka minu töö – see on mulle väga meeldinud, olen kogu elu suure kirega seda teinud. Tegelikult on ju ka üht-teist kirjutatud, mul on neid artikleid üksjagu. Eriti uhke olen raamatute üle, mida olen toimetanud. Neid on inglise keeles ilmunud kümme, osad ka koostöös Tartu kolleegidega Jaan Miku ja Piret Luigega. Airi Liimetsaga olen kaks raamatut välja andnud – nii alusharidusest kui ka õpetaja professionaalsusest. 

Viimane raamat ilmus Routledge kirjastuses alles äsja: „Early childhood education and change in diverse cultural contexts“. See oli väga suur töö ja ma olen väga uhke, et me selle raamatu koos Chris Pascali ja Tony Bertramiga ära tegime. Saime partnereid ja autoreid kõikidest maailmajagudest. Arvan, et kõigi nende raamatute üle võin rõõmu tunda. 

Kas te kahetsete ka midagi?

Ei kahetse. Eriala valikud on olnud õiged – seda, et ma arstiks ei läinud, ei ole ma kunagi kahetsenud. Pereeluga olen ma ka rahul, meil on väga kena kodu. Ei ole põhjust midagi kahetseda. Mul on olnud väga huvitav elu. 

Ei ole põhjust midagi kahetseda. Mul on olnud väga huvitav elu. 

Võib-olla ühte asja pisut kahetsen siiski, et ma ei ole püsinud oma teadustöös ühe teema juures. Oleksin võinud ühte teemat uurida kogu elu, aga ma olen pidevalt uusi uurimisteemasid juurde valinud, mingil määral on ka minu doktorandid seda kindlasti mõjutanud. 

Kui ma oleks püsinud ühe teema juures, oleksin ma jõudnud rohkem kirjutada. Samas tuleb tunnistada, kõik minu uurimisteemad on olnud huvitavad ja nende kõigi tulemusel on tulnud ka publikatsioone ja raamatuid. 

Mis teid õppejõuna silmad särama on pannud?

Andekad üliõpilased. Praegu ma töötan veel magistriõppe üliõpilastega, olen nendega päris hulk aastaid juba töötanud, ja muidugi ka doktorandid, keda olen juhendanud. Olen juhendamistööd teinud väga suure heameelega. Mulle tõesti meeldib see töö, aga kui kui päris ausalt ütlen, siis teadushuvi on ikkagi minus olnud kogu aeg ja see on minu kirg. Ja kodus, kui vähegi tervis lubab, siis ikka jätkan ka seal teadustööga.

Kas on veel midagi, millest unistate?

Ma tahaksin minna ümber maailma reisile. Kuid kuna mul on tervisega natuke probleeme, siis ma võibolla ei riski seda teha. Aga see oleks väga vahva.

Kellega te reisile läheksite?

Koos sõpradega, kuid ega nad väga seda ümber maailma reisi ei taha. Aga ma kutsuksin neid ikka. 
Mul on väga hea meel, et mul on kooliajast ja ülikooli ajast jäänud väga head sõbrad, kellega me tihti kohtume. Möödunud aastal tähistasime 50 aastat keskkooli lõpetamisest ja just nädal tagasi saime jälle kokku. Ülikoolikaaslastega tähistasime aga sel aastal 51 aastat ülikooli alustamisest. Lähedasi sõpru on mul kolm, kellega me suhtleme ja kellega oleme üle 50 aastat koos olnud. Me saame kokku igal aastal mitu korda, vot sellised sõbrad. 

...kõik, mida me õpime, on seotud kogemustega.

Kas te oma ala professionaalina kipute ka oma lapsi laste kasvatamisel õpetama?

No eks ma natuke kipun liiga palju õpetama jah, tegelikult on muidugi õige lasta neil ise teha ja ise jõuda tulemusteni, nii et võibolla ma natuke tõesti liiga palju suunan. Aga see minu professionaalne silm püüab kogu aeg jälgida ja eks need teadmised ja kogemused, mis mul elu jooksul kogutud, need ikkagi löövad välja – ma kohe ei saa, kui ma näen midagi, mida oleks vaja muuta ja teisiti teha, siis ma kohe sekkun. Eks eripedagoogikas on ju sekkumine väga oluline mõiste, ja sekkumine on mingil määral kindlasti vajalik. 

Kuulasin hiljuti Plekktrummi saates kunstiteadlast Heie Treierit rääkimas. Ta rääkis seal kunstist kui kogemusest ning lähtus kasvatusteadlasest ja psühholoogist John Dewey’ist, kes on rõhutanud kogemuse tähtsust – kõik, mida me õpime, on seotud kogemustega. Dewey on öelnud, et oluline pole mitte ainult kogemus ise, vaid see, kuidas me reflekteerime seda kogemust. 

Mul on natuke hingel kasvatuse ja hariduse mõisted. Ka need raamatud, mida olen elu jooksul lugenud, seavad kasvatuse nii-öelda katuseks, ja haridus on üks osa sellest kasvatusest. Ühes kasvatusteaduste enstüklopeediaski on öeldud, et kasvatus (inglise keeles upbringing) on laiem mõiste, mis on eelkõige kujunevad väärtused, hoiakud, isiksuse tervik. Haridus seevastu tegeleb rohkem institutsionaalse õppimise, õpetamisega, teadmiste, oskuste ja vilumustega.

Aaro Toomela on kirjutanud oma raamatus „Kultuur, kõne ja Minu ise“, et lapse areng on väga tihedalt seotud teda ümbritseva kultuurikeskkonnaga. Ka meie lapse arengule keskendunud longituuduuring näitas selgelt, kuidas keskkond ja lapse areng vastastikku teineteist mõjutavad. Sama on ka eesti pedagoogikateadlane Hilda Taba rõhutanud.

Heie Treier mainis ka, et tänapäeva inimesed elavad olevikus, nad ei tunne huvi selle vastu, mis on olnud minevikus. Kasvatus on aga kestlik protsess, see on seotud nii mineviku kui ka tulevikuga. 

Iga indiviid tuleb ju minevikust. Ja samamoodi peame suutma ennustada tulevikku, aga kui me ei tunne seda, mis oli enne olevikuhetke, siis on seda keeruline teha. Õige on, et need oleksidki rohkem kokku lõimitud, ka ülikoolis. Dewey rääkis kasvatusfilosoofiast, kus on omavahel põimunud nii pedagoogika, kasvatusteadus kui ka psühholoogia, ja need kõik on seotud üksteisega kogemuse kaudu.

Mulle on näiteks koolis töötamise kogemus, töö erivajadustega lastega ja koolipsühholoogina väga palju andnud. Tollal oli aeg ju väga teistsugune. Muidugi on lapsed praegusel ajal palju muutunud, tänapäeva lasteaialapsed on palju informeeritumad, nad on oluliselt julgemad ja ettevõtlikumad kui tolle aja lapsed. Kui ma meenutan seda kooliaega ja neid aineid, mida ma õpetasin, siis selle töö kaudu ma õppisin lapsi palju rohkem tundma – sain teada, milline on nende maailmavaade, kuidas nad mõistavad inimese psüühikat ja kuidas nad suhtuvad eetikasse. 

Mul oli palju selliseid õpilasi, kes on praegu ühiskonnas väga tuntud – kunstnikke, kirjanikke, instituutide direktoreid, teadlasi jne. 

Kes on Teile eeskujuks olnud?

Minu kolleeg Airi Liimets. Ta on on väga palju lugenud ja valdab mitmeid keeli, tema on kindlasti üks neist, kellest ma väga lugu pean. Ka Tartu Ülikooli õppejõude on mitmeid, keda eeskujudena mäletan, näiteks Heino Liimets, kes oli ka minu juhendaja, tema seisukohavõtud on aktuaalsed siiamaani. Ja muidugi minu juhendajad – Karl Karlep, Kalju Toim, Erland Hjelmquist.