Haridusblogi

Meidi Sirk jõudis doktoritöö ideeni üliõpilastega peetud vestluste kaudu

Tänavu Tallinna Ülikoolis doktoritöö „Kutseõpetaja muutuv professionaalsus“ kaitsnud Meidi Sirk räägib lähemalt, kuidas ta enda uurimistöö teemani jõudis, end pidevalt motiveeris ning muu hulgas ka seda, kuidas tema doktoritöö maailma muudab.

Meidi Sirk

Kuidas jõudsid õpingute jooksul oma uurimisteema juurde?

Aastal 2008 asusin Tallinna Ülikoolis õpetama ainet „Juhendamine ja nõustamine kutsehariduses“, mis hõlmas ka kursusejuhendaja temaatikat kutseõppeasutuses. Seda ainet läbi viies tekkis mul üliõpilastega väga mõnus dialoog kutseõpetaja töö laiemast olemusest ja professionaalsusest. Nende sütitavate vestluste käigus tekkis mul esimene idee uurida lähemalt, et kes see kutseõpetaja siis õigupoolest on. Kuigi ma ise olin kutseõpetajaks õppinud ja selles ametis töötanud, siis teiste kutseõpetajate kogemused tundusid mulle väga teistsugused ja mitmekesised.

Mõne aja pärast läksin pikemale puhkusele ning tööle naastes kasvas mõte kutseõpetaja uurimisest minus veelgi. Mõistsin toona ka seda, et kui tahan ülikoolis tulevikus tööd teha, siis pean oma õpinguid jätkama doktoriõppes. Nii põimusid omavahel kaks ideed: doktoriõpe ja kutseõpetaja uurimine.

Puhkuselt tagasitulles oli meil magistriõppe õppekaval ka uus kolleeg, Krista Loogma, kes oli uurinud töökohapõhist õpet. Ta osales sel ajal parasjagu ühe institutsionaalse uurimistoetuse projekti kirjutamisel, mille üks suund keskendus kutseharidusele ning kutseõpetajate professionaalsuse ja professionalismi uurimisele. Kuidagi sujuvalt juhtus nii, et mina haakusin selle projektiga samuti. Sellest uuest kolleegist sai peagi minu juhendaja. Seejärel hakkasin juhendaja suunava abiga doktoritöö kavandit kirjutamine. Kokkuvõttes jõudsingi enda uurimisteemani nii eelneva huvi kui ka juhendaja projekti tõttu. 

Seejärel algas suur töö. Kuna olin oma juhendaja abiga teinud tõsist tööd doktoritöö kavandi kirjutamisel, siis ma teadsin täpselt, millele ma uurimisel keskendun ja see aitas järjepidevalt uurimistööga edasi minna. Eks mind vahel püüti ka veenda, et uuriksin teemat mõne teise nurga alt, aga toona julgustas mind juhendaja endale truuks jääma. Ta selgitas, et alati tuleb mõelda soovitaja professionaalsele taustale – tema vaatab uurimust oma vaatevinklist ning tal võivad olla mängus omad kasud.

Doktoritöö kirjutamine on suur töö ja vajab kindlasti pidevat enese motiveerimist. Millised olid selle teekonna jooksul Sinu nii-öelda nipid, kuidas järjepidevalt oma tööga tegeleda, et edukalt lõpptulemuseni jõuda?

Ennekõike aitas mul ree peal olla selge doktoritöö kavand, mis oli kogu minu doktoritöö aluseks. Lisaks motiveerisin end ise – minu sees toimus pidev enese kannustamine, et „ma pean sellel aastal ära kirjutama ühe artikli, teisel aastal teise ja siis kolmanda“.

Kindlasti aitas mind ka selge ajaplaneerimine. Näiteks pärast esimest doktoriõppe aastat läksin ma akadeemilisele puhkusele ning olin ühe aasta Eestist eemal. Võtsin endale toona  selge sihi, et välismaal olles pean valmis saama enda esimese artikli. Nii hoidsin endas kogu aeg mingit sisemist pinget, et asjad saaksid tehtud.

Mind aitab vast ka see, et vastutustunne on üks minu peamisi elu aluseid – kui ma mingi otsuse teen, siis on mu eesmärk see ka lõpule viia. Paljudest toredatest asjadest tuli küll paraku loobuda ning kõige rohkem kannatasid pereliikmed. Neil tuli palju asju teha ilma minuta. Õnneks olid nad minu suhtes väga mõistvad ja toetavad. 

Oluline oli ka pereasjade jaotamine – ei ole nii, et kui mina olen naine ja ema, siis ma pean ainult süüa tegema ja laste ning kodu eest hoolitsema. Minu abikaasa mõistis mind ning meil oli pereasjades hea tasakaal. Siiski mõnikord läks see tasakaal ka välja, sest juhtus näiteks nii, et abikaasa tegi kogu nädala jooksul perele õhtusöögid ja eriti nendel perioodidel, kui minu õpingud jäid hilisematele õhtutundidele või kui tuli teha kiireid täiendusi artiklites.

Kuidas ma veel oma igapäevast täiskohaga lektoritööd ja doktoriõpinguid ree peal hoidsin? Paraku oli oluline ka suvel töötamine ja kirjutamine. Suvine vaba aeg tuli sisustada lugemise ja doktoritöö analüütilise ülevaate kirjutamisega. Seetõttu tuli omajagu võimalusi ohverdada. Näiteks ma ei mäleta, millal ma viimati kinos või teatris käisin… Kuid loodan, et nüüd pärast õpingute lõpetamist saan oma ellu tagasi enam meelelahutust ja kultuurisündmusi.

Kirjelda mõnda meeldejäävat seika, mis teadustöö kirjutamise jooksul juhtus. 

Mul meenub esimese teadusartikli kirjutamine. See oli minu jaoks keeruline protsess, sest ma polnud sellist asja varem teinud. Lisaks olin ma Eestist ära ega saanud juhendajaga vahetult ja tihti suhelda. Meil oli suur ajavahe, mistõttu oli ka head ühist aega keeruline leida.

Tagantjärele mõtlen, et ma olin toona ikka parajalt hulljulge. Kirjutasin esmakordselt ingliskeelse teadusartikli ning esitasin selle ilma, et oleksin selle saatnud professionaalsesse keeletoimetamisse. Ma lihtsalt ei teadnud siis, kust saab keeletoimetamiseks raha taotleda. Kuna mul oli aga selge eesmärk, et enne Eestisse tagasitulemist peab mul artikli esmane käsikiri olema ära esitatud, siis nii ma saatsingi toimetamata töö ajakirja. 

Esmast käsikirja lugesid ainult kaks inglise keelt emakeelena kõnelevad tuttavat, ent nemad ei teadnud midagi teadusteksti kirjutamisest. Hulljulge tegu, ütleksin täna! 

Mul on hea meel, et seetõttu ei lükatud seda artiklit tagasi. Küll aga toodi retsensioonis välja, et artikkel vajab professionaalset keeletoimetamist. Ma tahan aga rõhutada seda, et toonased retsensendid olid tagasisidestamisel minu jaoks väga toetavad – nad tõid välja kitsaskohad ja mulle ei jäänud tunne, et ma peaksin nüüd nurka istuma ja kõigega nullist peale hakkama. 

Kuidas muudab Sinu uurimistöö maailma?

Kas nüüd kogu maailma, ent kutseõpetajate uurimist ja nende professionaalsuse toetamist muudab minu töö omajagu. Lugedes varasemaid kutseõpetajatega seotud teaduskirjandust, siis tõdevad paljud autorid, et kutseõpetaja professionaalsus on väga mitmekesine ja  universaalset mudelit selle kohta ei ole olemas ega ka pakutud. Minu töö seda nüüd pakub.

Ma kirjutasin enda doktoritöö analüütilise ülevaate küll eesti keeles, kuid mu eesmärk on saada valmis järgmise aasta alguseks doktoritööst ingliskeelne artikkel, et saaksin oma uurimistulemusi (st kutseõpetajate professionaalsuse mudelit) jagada ka rahvusvahelisel tasemel.

Teisalt selgus kaitsmisel, et minu loodud kutseõpetajate professionaalsuse mudel võiks aluseks olla ka teiste haridusliikide õpetajate uurimisel. Praktiline kasutegur on ka see, et kui minu tööd loevad erinevad kutseõppeasutuste juhid, õppedirektorid ja juhtõpetajad, siis ehk annab see neile ideid, kuidas enda organisatsioonikultuuri koostöisemaks kujundada ja arendada, sest see toetab kutseõpetajate professionaalset arengut.

Kui hästi on teadlaste ja noorteadlaste hääl ühiskonnas kuulda?

Ma arvan, et see sõltub noore teadlase enda soovist olla avalik ja suhelda. Mina olen seda teinud peamiselt konverentsidel, ent olen teinud ka minutiloenguid ja artikleid. Minu murekoht on see, et isegi kui mitmed asjad saavad tehtud, siis ma ei näe, et neid väga jagataks. Ehk võiksid erinevad organisatsioonid rohkem toetada ja jagada teadustulemusi? Et see hääl oleks rohkem nähtav ja kuuldav.

Samuti olen ma esitanud enda töid kasvatusteaduste riiklikele konkurssidele ning kaks mu (koos teiste kolleegidega kirjutatud) eestikeelset artiklit on ka tunnustuse saanud. Üks teise ja teine suisa esimese koha. Läbi konkursside on olnud minu eesmärk tutvustada enda uurimisteemasid ning panna inimesi lugema enda uuringutulemusi.

Mõistan, et teadlase häält aitaks paremini kuuldavaks teha see, kui ta rohkem populaarteaduslikke artikleid kirjutaks, kuid samas tundub mulle, et teaduse süsteem pärsib seda, sest n-ö lihtsale publikule kirjutamist ei hinnata. Seetõttu pole mul ka motivatsiooni ega aega seda väga palju teha. Ma panen oma prioriteedid teadlasena paika ennekõike seeläbi, mida hinnatakse minu töö atesteerimisel ja mis on oluline organisatsioonile. 

Minu soovitus on see, et ehk võiksid näiteks ajakirjanikud teadlastega rohkem intervjuusid teha ning nendest kokkuvõtvaid artikleid kirjutada. Mul endal on pahatihti lihtsalt keeruline neid kirjutada, sest see võtab tohutu vabaaja ära ning minu peamine kirjatöö kulub teadusartiklite kirjutamisele.

Millised on Sinu elus kõige olulisemad väärtused ja tõekspidamised, mille järgi elada? 

Tõtt-öelda on mul mitmeid tõekspidamisi ja eks need muutuvad ajaga ning elukogemusega. Näiteks doktoriõppesse astudes algas minu tervises uus ajastu – mul tuvastati samal ajal esimese tüübi diabeet. Seetõttu pidin oma elus ka palju väärtuseid ümber hindama ja tervis sai varasema ajaga võrreldes üheks olulisemaks väärtuseks. 

Kuigi doktoritöö kirjutamisel pidin ma teatud asjadest loobuma, siis ei loobunud ma kunagi spordi tegemisest. Minu jaoks ei ole võimalik kogu aeg teha vaimset tööd, kui ma enda füüsise eest hoolt ei kanna. Seega minu tervise alustalaks sai tasakaal vaimse ja füüsilise tegevuse suhtes. Ja tervis on kõige olulisem – kui seda ei ole, siis ei saa ka uurida ega teadustööd teha. Siis ei saa üldse mitte midagi teha.

Väärtustan oma perekonda, mistõttu on see ka esikohal. Kui peres on asjad korras, siis saan ka mina oma teistele asjadele keskenduda. Perekond peaks olema inimese kindlus, kust ta saab abi, mõistmist, toetust ja kaitset. 

Kindlasti on mulle omane ka ausus. Kui ma midagi ei tea, siis ma küsin. Ja ma julgen juurde küsida, kui mul on tarvis. Ma usun, et selline ausus tekib ka kogemusega. Arusaam, kui palju on maailmas erinevat teadmist kasvatab julgust tunnistada, et ma ei tea kõike .

Ausus seostub ka vastutustunde ja kohusetundega. Mulle ei ole omane anda alusetuid lubadusi. Kui mind on usaldatud mingit tegevust või ülesannet täitma, millega ma ka olen nõustunud, siis ma ka olen kohustatud seda vastavalt kokkuleppele tegema ja nii ma ka toimin.

Pean oluliseks ka tolerantsust ja üldist lugupidamist teiste suhtes. Minu töös on see oluline – üliõpilased on erinevad, kuid minu jaoks on oluline olla viimse kui ühe suhtes tolerantne, salliv, heasoovlik ja austav.

Lisaks pean oluliseks ka üldist hoolivust. Näiteks, kui ma märkan kellegi kiusamist, siis ma sekkun. Neid juhtumeid on minu elus ette tulnud. Või kui ma märkan, et keegi vajab abi, mida ma suudan pakkuda, siis seda ma ka teen. 

Lõpuks olen inimene, kes usub ja lähtub tõekspidamisest, et kui inimene midagi väga soovib ja ta selle nimel pingutab, siis on kõik võimalik. Siinjuures mängib olulist rolli pidev enesearendamine.

Räägi ühest viimasel ajal loetud raamatust, mida soovitad lugeda ka teistel. Miks seda teisele soovitad?

Täitsa lõpp! Kui hakkan mõtlema viimasele raamatule, mis ma lugesin, siis see oli andragoogikast. Ei mingit põnevusromaani või midagi ilukirjanduslikku. See on natukene kurb, et ma lihtsalt pole jõudnud lugeda toredaid raamatuid. Minu jaoks on seni olnud raamatud asendatud teaduskirjanduse või -artiklitega. Viimati lugesin terve hulk artikleid ettevõtlikust mõtteviisist.

Lisaks teadustekstidele meenuvad mulle lasteraamatud. Näiteks Elwyn Brooks White’i väga südamlik raamat „Charlotte koob võrku“ või Emily Jenkins’i noorteromaan „Me olime valetajad“.  Selliseid lasteraamatuid olen ikka oma lastele ette lugenud või nendega sisu üle arutanud. Teinekord tegime isegi nii, et kui lastel oli tarvis lugeda kohustuslikku kirjandust, siis nad vahel ikka jagasid mulle ka, et ma neile ette loeksin. 

Kõige viimane raamat, mida ma ise lugesin, oli Marko Jakimenko „Nohik“. Seda soovitan lugeda kõigil õpetajatel ja vanematel, et nad oskaksid rohkem märgata, mõista ning toetada lapsi igas vanuses. Paraku kõik silmaga nähtav ei pruugi olla tõde. Tuleb rohkem lihtsalt oma lastega ja õpilastega vestelda kui sõber sõbraga. Paraku me kipume seda unustama ja siis võib kaduda ka lapse või nooruki mõistmine.