Milleks meile mitteformaalne õpe?
Sellest, mida kujutab endast mitteformaalne õpe ja kuidas seda ülikoolis läbi viiakse, ning millistel erialadel õppides sellega ise kõige paremini tuttavaks saada, rääkis haridusteaduste instituudi lektor Gertha Teidla-Kunitsõn.
GerthaTeidla-Kunitsõn loeb Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis mitmeid põnevaid aineid andragoogika ja noorsootöö üliõpilastele. Rääkisime Gerthaga lähemalt ka sellest, mida üldse tähendab andragoogika ja millist tööd teeb andragoog.
Räägi lähemalt mitteformaalsest õppest, mis see täpsemalt on ja miks see on oluline?
See on oluline sellepärast, et me ei saa sellest kuidagi üle ega ümber. Mitteformaalne õppe on niivõrd levinud ja nii palju kasutusel, et see lihtsalt vaatabki sulle igalt poolt vastu – kodus, tänaval, tööl ja koolis. MItteformaalne õpe on seega täiesti möödapääsmatu ja me puutume sellega kõik ja kõikjal kokku.
Meie õnn on, et uudishimulikemale õppijatele pakub ülikool võimalust seda elukestva ja mitteformaalõppe suuna all ka õppida – näiteks andragoogika, noorsootöö või kutsedagoogika erialadel. Just nendel erialadel saab mitteformaalse õppimisega kõige lähemalt tuttavaks.
Miks tulla õppima neid erialasid just Tallinna Ülikooli?
Eelkõige iseenda arendamise pärast. Kui vähegi tahad õppida ja avastada ning midagi olulist korda saata, siis ülikool on parim valik selleks. Kui ma ise ülikooli tulin, siis öeldi, et pange tähele, asjad hakkavad muutuma. Ma ei uskunud seda siis, aga tänaseks ma võin öelda, et ülikool on mind täiesti fundamentaalselt muutnud, ja ma tahaks muidugi arvata, et ikka paremuse suunas.
Räägime lähemalt andragoogikast. Millised karjäärivalikud ootavad ees andragoogika eriala lõpetajaid? Milline loom see andragoog üldse on?
Andragoog on nagu kahepaikne loom – ta saab paikneda täpselt seal, kus on inimesed. Eeskätt räägime me täiskasvanud inimestest.
Teine paiknemise tingimus on see, et nende inimeste keskel võiks toimuda ka mingisugune õppimine. Kui me räägime andragoogist, siis me räägime täiskasvanuhariduse rakendajast ja läbiviijast. Seda siis kas ükskõik kas koolitaja või ka õpetaja rollis – kui sa puutud kokku täiskasvanutega õpetamistingimustes, siis see ongi täpselt see koht, kus sa leiad andragoogid üles.
Ja kui sa tuled Tallinna Ülikooli andragoogikat õppima, siis pärast lõpetamist on sul võimalus töötada täiskasvanuhariduse valdkonnas kõige laiemas mõistes.
Sinna alla kuuluvad koolitused, õpetaja elukutse, ka personalijuhtimine. Viimane just seetõttu, et personalijuht tegeleb organisatsioonis eelkõige personali arendamisega ja sisekoolitustega – ehk kõige sellega, mis on seotud töötaja professionaalse arenguga. Just seetõttu on see viimasel ajal saamas just andragoogide pärusmaaks.
Mis pärast bakalaureuse lõpetamist edasi saab? Kas andragoogi lõpetaja peaks kohe kindlasti magistriõppesse edasi suunduma?
See, kuhu edasi, sõltub ikka inimesest endast ja sellest, kus ta on oma elus sel hetkel on ja kuhu tahab edasi liikuda. Meie igal juhul tervitame, kui bakalaureuseastme lõpetajad otse magistrisse edasi tahavad tulla. Me võtame nad väga hea meelega vastu.
Meie rõõm on, et meile on tulnud bakalauerseastmest paljud edasi magistriõppesse õppima. Kuid on ka neid, kes teevad paar aastat pausi ja avastavad seejärel, et tahavad ikka magistris jätkata, ja nii ongi nad jälle meie juures tagasi.
Kas andragoogika erialal õpib ka neid, kes tulevad täiesti teistsugusest eluvaldkonnast?
Meie rikkus on see, et meil on väga erineva taustaga õppijaid. Andragoogika suunal õppija ei ole n-ö klassikaline tudeng, kes tuleb otse keskkoolist ja teebki kohe bakalaureuse ja magistri ära, ja võibolla läheb ka doktorisse edasi õppima.
Andragoogika eriala üliõpilased on väga suure elukogemusega. Nad on peamiselt töö- ja pereinimesed, mida ka meie tsükliõpe ju hästi toetab – sa saadki oma muude tegevuste kõrvalt õppida.
Kuid on ka n-ö karjääripöörajaid. Ka mina ise olen selle kogemuse läbi teinud.
Tutvusta ennast, kust Sa pärit oled, millise erialase taustaga Sa oled ja kuidas sattusid Tallinna Ülikooli õpetama?
Ma olen pärit Väike-Maarjast ja Tallinnasse tulin ma kümme aastat tagasi. Esialgu õppisin ma sotsiaaltööd. Töötasin väga pikalt ühes mittetulundusühingus peamiselt laste õiguste, laste osaluse ja noorte kaasatuse teemadel. Praegu ma leian, et need teemad lähevad tegelikult väga palju kokku ka täiskasvanud õppe põhimõtetega, mis oli minu jaoks väga vahva avastus.
Mingil hetkel ma siiski tundsin, et midagi on puudu, kuid ma ei teadnud, mis. Ma teadsin seda, et ma tahan kindlasti veel õppida ja ma tahan midagi ära teha, aga mul ei olnud õrna aimugi, mis see olla võiks. Teadsin ainult seda, et mulle meeldib inimestega töötada – mulle tohutult meeldib gruppidega töötada, mulle meeldib kuulata, mida inimesed mõtlevad, ja teada saada, miks nad nii mõtlevad.
Ma jõudsin andragoogika õpinguteni tänu ühele lõbusale juhusele. Üks tuttav saatis mulle Facebooki lingi Tallinna Ülikooli sisseastumislehele, ja seal oli ka andragoogika õppekava. Ta ütles veel, et kuule, kas see ei olegi mitte see, millest sa kogu aeg rääkinud oled.
Ka mina ei olnud andragoogikast enne seda mitte midagi kuulnud. Ja nii ma astusingi 2016. aastal Tallinna Ülikooli andragoogika erialale magistriõppesse. Ja minu suur rõõm on, et läks ka nii, et täna ma töötan Tallinna Ülikoolis.
Kui ma olin magistriõpingud ära lõpetanud, siis pärast seda anti mulle võimalus lugeda ühte ainet ülikoolis, ja mulle tohutult meeldis see. Üsna pea loodi võimalus mul seda siin täiskoormusega teha.
Milliseid aineid Sa Tallinna Ülikoolis loed?
Ma töötan peamiselt andragoogika bakalaureuseastme üliõpilastega ja koos nendega me põhiliselt õpimegi. Kõige uuem aine, mida ma 2019. aasta sügisest loen, on foorumteater mitteformaalse õppe meetodina.
Ma olen ise foorumteatriga tegelenud juba kümme aastat. Ja ma arvan, et foorumteater on ka suuresti süüdi selles, et ma siin olen ja andragoogikat üldse õppima läksin.
Teise aasta tudengitega me töötame akadeemilisematel teemadel. Nimelt annan ma neile ainet uurimisseminarid, kus räägime sellest, kuidas teadusteksti luuakse ja kuidas uuringuid läbi viia.
Samuti räägime kolleegi Katrin Karuga andragoogika mõtte- ja kujunemisloost. Arutamegi üheskoos, mis loom see andragoogika siis on ja kuidas see valdkond on läbi aja kujunenud. Ka see on minu n-ö mängumaa.
Kolmanda kursusega me rääkime koolitustegevuste kavandamisest, elluviimisest ja hindamisest, ehk kõigest sellest, kuidas läbi viia koolitusi.
Samuti puutun ma kokku noorsootöö magistrantidega. Koos teiste õppejõudega anname neile ainet Elukestva õppe tähendustest.
Kas noorsootöö ja täiskasvanuharidus ka kuidagi omavahel seotud on?
Noorsootöö ja täiskasvanuharidus on tegelikult väga tugevalt omavahel läbi põimunud.
Üks kokkupuutepunkt noorsootöö ja täiskasvanuhariduse vahel on muidugi sihtrühma vanus. Kui noor on seaduse mõistes 7–26-aastane, siis on seega 18–26-aastased noored, ja nemad on ka meie sihtrühm.
Lisaks väärtustab noorsootöö mitteformaalset õpet. Täpselt sama oluline on mitteformaalne õpe ka andragoogikas.
Tegelikult kasutame me ülikoolis õpetades väga palju mitteformaalset õpet. Seda nii noorsootöös, täiskasvanuhariduses, õpetajahariduses kui ka kutsepedagoogikas, mida saab haridusteaduste instituudis õppida. Ma julgen arvata, et seda on mujalgi, ent need on valdkonnad, millega ma ise ülikoolis kõige lähemalt kokku puutun.
Kuidas ülikoolis mitteformaalne õppimine välja näeb?
Kui formaalõppe puhul me kujutame ette, et hallipäine sassis juustega professor seisab klassi ees ja paneb oma 150 slaidi jooksma ning peab poolteist tundi loengut, siis mitteformaalse õppe puhul on suurem rõhk ikkagi õppijal endal.
Me kasutame oma õppetöös väga palju arutelusid ja diskussioone. Suur roll on ka rühmatöödel, grupis olemisel ja grupiga koos töötamisel. See viimane on väga oluline andragoogide jaoks, et üldse aru saada, kuidas grupiprotsessid toimuvad.
Mitteformaalse õppe puhul on fookuskese selles, et õppija ja õpetaja on võrdsed. Kogu õppeprotsessi jooksul õpime me ju pidevalt üksteiselt – nii õppejõudude kui ka õppijatena. On väga palju asju, mida meie üliõpilased õppejõududele õpetavad ja oleme saanud tudengitelt palju kasulikke õppetunde.
Milline Sinu viimane õppetund seoses õpetamisega oli?
Mul on hästi meeles üks väärtuslik, aga valus õppetund. Mul oli lõppenud järjekordne kolmetunnine õpe. See oli aine, mida ma olin ka varem lugenud ja saanud üliõpilastelt sellele väga head tagasisidet. Seega ma olin läinud seda andma ikka sama strateegiaga, sest kõik sobis ju, miks peaks siis midagi muutma.
Tunni lõpus tuli üks aga üliõpilane minu juurde ja ütles, et kogu austusest minu vastu, see, mis sa teed, see ei toimi. Pärast seda tegin pika jalutuskäigu koju ja mõtlesin tükk aega järele, et mida ma nüüd teen.
Ma sain aru, et see õppija õpetas mulle seda, et väga oluline ongi see mõistmine, et mida ma tagasisidega ette võtan. Selliseid hetki tuleb meil ju kõigil ette, kus kõik ei lähe plaanipäraselt, aga küsimus ongi, et mida siis ette võtta. Kas võtta seda arvesse või mitte võtta. Kas ma oleksin pidanud vastama, et kuule, kelleks sa ennast pead, ma teen ju kõike õigesti, või hoopis, et see on sinu probleem, kui minu õpetamine ei toimi. Mida teha selle infoga? See oli valus õppetund.
Mida Sa siis tegid?
Ma mõtlesin kaks päeva sügavalt oma elu üle järele ning jõudsin järeldusele, et on mis on, ma ei saa muuta seda, mis on tehtud, aga ma saan muuta seda, mida ma edasi teen.
Pingutasin oma õppetöö osas veelgi rohkem ja muutsin oma õpetamismeetodid veelgi n-ö kirjumaks. Et igal juhul keegi leiaks sealt midagi endale. See oli minu jaoks murranguhetk, ma sain aru, et oluline on sellest tagasisidest õppida.
Ega õppimine ei olegi ju mugav ega lihtne, sa peadki pingutama. Kui see oleks lihtne ja mugav, siis ei olekski see õppimine. Õppimine on päris ebamugav tegevus õppija mõistes, aga see on väga suur väärtus, ja see on pingutust väärt.