Haridusblogi

Õnne Uus: peame lapses looma kindlustunde, et ta saab hakkama

Täiskasvanuna peame me ka ise uskuma, et saame keerulises olukorras hakkama. See annab kogu perele kindlustunde, et rasked ajad on ületatavad. Tallinna Ülikooli virtuaalsel zoomiseminaril „Ekspert eetris“ astus 9. aprillil üles haridusteaduste instituudi nooremteadur Õnne Uus, kes arutles selle üle, kuidas õpetada lastele eesmärkide seadmist õppetöös säilitades sealjuures ka nii omaenese kui ka kogu pere heaolu

Õnne Uus

Selleks, et äreva olukorra üle kontrolli saavutada on vaja endale teadvustada ja saada selgus selles, millisel viisil, kuidas, mille jaoks ning millal me midagi teeme. Sageli me täiskasvanutena eeldame, et lapsed mõtlevad samamoodi, kuid tegelikult see nii ei ole. 

Iseseisvaks õppetööks on vaja suutlikkust endale seada üldine eesmärk, selle saavutamiseks panna paika alameesmärgid ja nende täitmiseks kohased strateegiad. Tegutsemiseks on vaja iseend aktiveerida, teisisõnu meil on vaja motivatsiooni, et üldse alustada tegevustega. Nii on ka lapse õppetöös.

Tegutsemiseks on vaja iseend aktiveerida, teisisõnu meil on vaja motivatsiooni, et üldse alustada tegevustega. Nii on ka lapse õppetöös.

Kui motivatsioon on saavutatud, peame suutma iga vaheülesande tulemust ka meeles hoida, et lõppeesmärk saaks täidetud. Selleks peame omavahel integreerima mõtlemise komponente – on vaja võrrelda, hinnata ja kontrollida, kas me saavutasime eesmärgi. Kui eesmärk sai täidetud, alles siis saame salvestada kvaliteetse teadmise oma püsimälu pagasisse. 

Selleks, et eneseregulatsioon ehk suutlikkus iseend juhtida saaks toimuda, on oluline, et sellele eelneks üsna mitu kognitiivselt keerukat mentaalset toimingut, mis on eneseregulatsiooni juures kõige keerulisem. Meie mälu toimimiseks ja enese juhtimiseks peavad töös olema nii töömälu kui ka püsimälu. Need ei ole otseselt erinevad mälu osad, küll aga on neil kontseptuaalseid erinevusi. 

Töömälu tähendab suutlikkust hoida tähelepanu keskpunktis, selleks peab oskama vastu seista kõikidele segavatele teguritele. Hea võrdlus siinkohal on arvuti. Kui meil on ekraanil lahti ja töös korraga palju programme, siis kogu arvutiprotsessori töömaht muutub aeglaseks. Sama on ka meie töömäluga – ühes ajahetkes peab olema võimalikult vähe kogus infot, mida töödelda. 

Kui tahame, et laps kvaliteetselt õpiks, siis peab ta suutma keskenduda, aga seda saab teha ainult piiratud koguses infoühikutega. Püsimällu saab teadmisi salvestada alles lõppjärelduse faasis ja selleks tuleb anda infole mingi tähendus. Teisisõnu peab ka laps enda jaoks mõtestama, mida see teave tema jaoks tähendab. Ainult nii on ta võimeline selle teabe ka hiljem kätte saama. 

Väike laps kasvatab oma teadmisi järjest väikeste infoühikute kaupa. Kvaliteetsete mälujälgede saavutamine on nagu vundamendi ladumine. Me ei saa ehitada maja, kui vundament on nigel. Õppimisega on samad lood. Õppimiseks on vaja sobivaid tingimusi. 

Selleks, et laps suudaks üleüldse keskenduda, on vaja luua eelkõige rahulikud tingimused.

Praegu on lapsevanem pandud olukorda, kus ta peab olema ka õpetaja rollis ja suutma anda jõukohasel moel lapsele ülesandeid, kuid samal ajal täitma ka oma töökohustusi. See on ääretult keeruline kõigi jaoks, sest meil kellelgi ei ole selleks ettevalmistust. 

Selleks, et laps suudaks üleüldse keskenduda, on vaja luua eelkõige rahulikud tingimused. Laste puhul on töömälu maht väiksem kui täiskasvanutel, seega tuleb sellega arvestada. Üks asi, mis töömälu täidab, on ka ärevus ja hirm – need halvavad keskendumisvõime. See on aju automaatne toimemehhanism. Kui tekib ohtlik olukord, siis on aju keskendunud elu päästmisele, mitte info salvestamisele. 

Õppimist on mõistlik alustada sellest, et võtta õppetöö lapse jaoks juppideks lahti ja muuta see n-ö väikeste ampsudena talle jõukohaseks. Näiteks võib kas või ühe õppeainete raames teha ülesanded veelgi väiksemateks osadeks, et selle väikese osa tegemine annaks lapsele eduelamuse. See omakorda viib ärevuse alla ja tõstab lapse eneseusku. Nii on ta valmis ka järgmiseid ülesandeid tegema. Kui me aitame lapsel aru saada, et selle suures tohuvabohus on tal võimalik tegelikult hakkama saada, teevad lapsed üldjuhul ka hästi koostööd. Lapsed ei oska ise aga alati oma tööd organiseerida ning selles vajavad nad tuge.  

Õppimist on mõistlik alustada sellest, et võtta õppetöö lapse jaoks juppideks lahti ja muuta see n-ö väikeste ampsudena talle jõukohaseks.

Täiskasvanuna tuleb ka ise uskuda, et me saame keerulises olukorras hakkama. See teadmine annab lapsele kindlustunde, et kuigi tema ise on küll veel väike ega oska ise alati lahendusi leida, siis ta teab, et vanem oskab seda teha. Seetõttu peame me ka iseend hoidma ja säilitama seda tugevust, mis on meis olemas. 

  • Mis on heaolu? 

Siin on mõeldud hea olemist lahke olemise mõttes. Miks nii? Sest ärevus on esimene asi, mis täidab meie vähesegi töömälu mahu ja meie aju hakkab ärevuse vastu võitlema. Me ei saa ärevust alati vältida, aga peame saama aru, et kui me teame neid asjaolusid, mis meis ärevust tekitavad, siis saame oma ärevust ohjeldada ja sellega toime tulla.

On leitud, et kui seame oma meelestatuse ja suhtumise neutraalseks, siis aitab see paremini ka positiivset meelt hoida. Täiesti murevaba elu on raske saavutada ja seda ei peagi me eesmärgiks seadma, aga kui püüame suhtuda neutraalselt, siis on ka toimetulek parem. 

Püüame mõelda, et äkki läheb tänane päev natukegi paremini. Tuleb end meelestada, et ma suudan lapse kõrval olla nii, et ma ei lähe ise närvi, sest midagi ju ei juhtu, maailm ei jää seisma, me saame alati uuesti proovida, kui õppimine välja ei tule. 

Neutraalne suhtumine ei tule iseenesestmõistetavalt, me peame seda teadlikult suunama. Laskem ka lapsel õppimise vahepeal puhata. Olgem kohal, pakkugem tuge ja andkem tagasisidet. Kõik lapsed ootavad seda. Üle kiita muidugi ei maksa, aga pingutuse eest tasub tunnustada. See annab lapsele eduelamuse ja ta on rohkem valmis ülejäänud ülesandeid tegema. 

  • Lastele meeldib vanemaid aidata, osaleda. On ehk mõistlik kutsuda lapsed appi kodustes tegevustes?

Just, leppigem ühised ülesanded kokku. Selgitage lastele, nad tegelikult soovivad teha koostööd, aga on mõistlik selgitada, miks me kõik tunneme end uues olukorras natuke ebakindlana. On soovitav selgitada seda mina-vormis ja kaasata lapsi ja anda neile mõista, et mida nemad saavad teha, et ka vanem end paremini tunneks. 

Pere iga osapoole panusest sõltub kogu süsteemi toimimine. Kõige olulisem on kaasata ja leppida asjades kokku, et kõikide vajadustega arvestataks. Kui lapsed näevad, et kui nemad pingutavad ja vanemate enesetunne läheb sellest paremaks, siis see ainult tugevdab perekonna sidet. 

Samuti tasub paika panna ühine päevaplaan. Igaüks võiks teha peres oma päevakava ja siis arutada pere keskus koos läbi, et kuidas kohandada oma päevakavasid nii, et nii ema kui ka isa saaksid teha oma tööd, aga ka lapsed saaksid õppida ja teha endale meelepäraseid tegevusi – et üks ei takistaks teist. Selle vastutuse peab võtma vanem lapse eest, mitte õpetaja. 

  • Kõigi osapoolte ootus on ehk aga endiselt sama kõrge. Kas ei peaks teadvustama, et me ei saa sama palju oodata ja nõuda nagu tavaolukorras oleme harjunud?  

Kindlasti! Kui õpetaja on saanud vastava väljaõppe ja teavad, kuidas aidata lastel ise õppida, siis me ei saa eeldada, et need teadmised on automaatselt olemas ka lapsevanematel.

Vanematena on tähtis aga meeles hoida, et ka praeguses olukorras on vaja säilitada peres rutiin. See annab ka lastele sõnumi, et hoolimata raskest olukorrast on meie peres ikkagi tavad ja igapäevategevused, mis jätkuvad. Samuti on tähtis anda ka lastele teada, et see olukord ei jää kestma. 

  • Kas me saame sellest olukorrast ka midagi õppida?

Kindlasti on palju õppimise kohti. Me õpime ju ka oma pereliikmeid lähemalt tundma. Meie pere on ju suurim ressurss üldse elus. Pere on kordumatu tugi igale inimesele, nii meie päritoluperekond kui ka praegune kooslus, kellega koos elame. Pere on kordumatu ja ainulaadne, aga argipäeva kiiruses ei ole meil aega sellele nii mõelda. 

Seda, kui palju rõõmu ja koosolemise naudingut perekond pakub. Saame praegu nautida seda, et oleme koos, jätta halvad asjad tahaplaanile ning keskendudagi koos olemisele, et olla siin ja praegu. 

  • Kui peagi tagasi igapäevarütmi naaseme, siis kas jääb mõni neist harjumustest võiks jääda püsima?

Väga tahaks loota, kas või piiratud võimalustes privaatsuse otsimine ja selle piiratud ressursside leidmine  – ka see on oluline.

Kui me räägime perekonnast, siis tasub teadvustada ka seda, kuidas ma sellele panustan sellesse, milline ma paarilisena olen, millised on minu soovid ja vajadused ja kas need vastavad teise paarilisega vajadustega. Praegu on meil suurepärane võimalus olla aus ja siiras ning tunnistada seda, et praegu ongi raske. 

Meil on peas kuvand, et peame olema tublid ega tohi midagi välja näidata, aga tegelikult ei näe mitte keegi teise inimese sisse, kui me neid asju ei aruta. Tuleb ennast väljendada, aga kuulata ka teist. Just sellises võtmes, et mida saab ära teha, mitte süüdistades. Mina keeles väljendamine aktiveerib rohkem koostööle. 

  • Pered on juba hakanudki nõudma, et kool peab õpetama lapsi iseseisvalt õppima. Koolile on uus ootus tekkinud. Näiteks võiks nõuda, et edaspidi oleks igal nädalal üks koolipäev kodusõppena iseseisvalt õppimise harjutamiseks.  

Võtan julguse öelda, et enesejuhitud õppimine, mida me peame kõigepealt lastele õpetama, on oluline, aga enne peame seda ise ka endale õpetama. Nii õpetajate kui ka lapsevanematena, ainult sel moel on see õppimine tõhus.

Me peame üheskoos arutama, kuidas seda teha, et kõik sellest võidaksid, kuid me ei saa seda võtta iseenesestmõistetavana ega eeldada, et kõik seda oskavad. 


Tallinna Ülikooli sarja „Ekspert eetris“ zoomiseminar Õnne Uuega toimus keskkonnas Zoom 9. aprillil. Seminari modereeris BFMi avalike suhete lektor Mart Soonik.

Vaata videosalvestust Kuula podcast'i

Lisainfo ja järgmised zoomiseminarid veebilehel tlu.ee/eksperteetris

Zoomiseminarid Facebookis