Õpetajate professionaalsus ja professionalism

Uuringu üks taotlus oli muuta levinud arusaama ajaloost kui hariduse tuleviku jaoks väheütlevast valdkonnast. Nimelt on muutusi kavandades oluline teada, kui edukad on olnud varasemad muutuste algatused, mis on olnud takistuseks nende elluviimisel ning kuidas õpetajad neid algatusi tajuvad. Viimasest asjaolust sõltub, millisena algatused tegelikult kooli ja õpilasteni jõuavad.    

Õpetajate ettekujutus heast ja professionaalsest õpetajast ei pruugi aga kaugeltki alati ega kõiges kattuda ühiskonna teiste liikmete, näiteks lapsevanemate või tööandjate, ettekujutusega heast õpetajast. 

Uurijate rühma juhtis 2012–2019. aastatel Tallinna Ülikoolis professorina töötanud Ivor Goodson. Uurimisrühma kuulusid emeriitprofessor Marika Veisson, professor Krista Loogma ja vanemteadur Rain Mikser. 

Kuidas muutusi uurida? 

Uurimisprojektis käsitleti kaht olulist mõistet: „professionalismi” kui ühiskonna nõudeid ja ootusi õpetajaametile ja „professionaalsust” kui õpetajate endi ettekujutust oma ametist. 

Eri aegadel võib professionaalsusest ja professionalismist arusaam olla erinev ning õpetajate endi ettekujutus heast õpetajast ei pruugi kattuda ühiskonna teiste liikmete, näiteks lapsevanemate või tööandjate arvamusega. 

Keskne mõiste, mille abil selgitati muutusi õpetajate professionalismis ja professionaalsuses, oli refraktsioon. See tähendab murranguid, mis leiavad üleilmsete muutuste puhul aset siis, kui need läbivad riigi, omavalitsuse, kooli ja üksiku õpetaja tasandit. Refraktsiooni mõiste pärineb loodusteadustest ning seda on ka sotsiaalteadustes varemgi kasutatud.

Refraktsiooni uurimine tähendab katset leida seaduspärasusi eri tasandite vastasmõjus – käesoleva uurimuse puhul täpsemalt õpetaja mõtteviisis ja töös.  

Peamine üleilmne suundumus, millest paljud sotsiaalteadlased, sh Eesti haridusteadlased ja ka kõnesolevas projektis töötanud uurijad on kirjutanud, on uusliberalism ehk neoliberalism. 

Hariduses üldiselt ja õpetaja töös väljendub uusliberalism läbipaistvate ja üheselt arusaadavate nõuete kehtestamises õpilaste õpitulemuste ja õpetaja töö kvaliteedi hindamiseks. Väidetavalt on see vajalik, et lapsevanemad, tööandjad ja ühiskond laiemalt saaks haridusasutuste ja õpetajate tööd omavahel võrrelda. 

Eestis on selliste nõuete näideteks üldhariduskoolide riiklike õppekavade ja gümnaasiumi riigieksamite kehtestamine 1990. aastate teisel poolel, samuti riiklike tasemetööde läbiviimine ja õpilaste õpitulemuste rahvusvahelistes võrdlusuuringutes osalemine.   

Uusliberalismi tingimustes on haridusasutuste ja õpetajate töö mitmeti erinev võrreldes varasemate ajajärkudega, mil paljud tänagi töötavad õpetajad oma ametiteed alustasid. Eelkõige puudutab see Nõukogude aega, aga ka vahetult taasiseseisvumise järgseid 1990. aastaid. Nõukogude ajal tuli õpetajatel vähemalt väliselt alluda riiklikule poliitilisele ja ideoloogilisele survele. Samas puudus aga tänapäevale iseloomulik tugev surve õpetajate ja haridusasutuste omavaheliseks võrdlemiseks ja võistlemiseks. 

Sellistele vastuoludele on keeruline lahendusi leida. Ühelt poolt on mõistetav, et ühiskond tahab võimalikult täpselt teada, milliste töötulemuste eest ta õpetajale palka maksab. Teisalt vähendab pidev ühiskondlik surve ja hindamine veelgi õpetajatöö köitvust, mis paljudes õppeainetes ja valdkondades on niigi juba tõsine probleem. Samuti on küsitavad mitmed teised uusliberaalse kontrolli- ja hindamispraktika asjaolud: kui suurt ja olulist osa õpetaja tööst on üldse võimalik väliselt hinnata, kes seda tegema peaks, kuidas jaguneb vastutus õpitulemuste eest õpetaja, õpilase ja lapsevanema vahel, ning millal ja milles õpetaja töö tegelik tulemus avaldub? Huviline võib leida projektis osalenud uurijate ilmunud ja edaspidi ilmuvatest artiklitest hulga muudegi uusliberalismi ja õpetajate tööga seotud vastuolude käsitlusi. 

Kokkuvõttes nähtub eelnevast põhjus, miks uuring keskendus kaht liiki andmestiku kogumisele ja võrdlemisele. 

Esmalt uuriti haridusmuutuste lugu Eestis ja rahvusvaheliselt alates 1980. aastatest, teiseks õpetajate arusaamu ja kirjeldusi neist muutustest ning nende mõjust. Arengu kaardistamiseks uuriti teaduskirjandust, seadusandlust ning riiklikke ja ühiskondlikke algatusi arengukavade, strateegiate ja resolutsioonide näol. Õpetajatelt andmete kogumi- seks kasutati küsimustikke ja eluloointervjuusid. 

Oluline tasand, millest üleilmsete muutustealgatuste tegelik mõju õpetajale sõltub, on ka valdkond ning haridusaste, kus õpetaja töötab. Mõnede muutuste mõju on eri haridusastmete ja -valdkondade õpetajatele olnud suhteliselt sarnane, samas kui teiste muutuste mõju on olnud erinev. 

Uurimisrühm jagunes alushariduse, kutsehariduse ja üldhariduse õpetajate uurijateks, rühmade juhid samas järjekorras Marika Veisson, Krista Loogma ja Rain Mikser. 

Alusharidus 

Alushariduse puhul ilmnes, et sarnaselt üld- ja kutseharidusega on oluliselt suurenenud huvigruppide mõju õpetajate, aga ka lasteaia juhtide tööle. Esile tuli probleemistik, mis on tõstatunud lapsevanemate kasvanud nõudmistest ning muutunud õpetajatele oluliseks pingeallikaks. 

Taustana vaadeldi ka huvigruppide väärtusi laste kasvatamisele ja õpetamisele. Ilmnes, et lasteaiaõpetajate ja -juhtide väärtused on omavahel suuresti kooskõlas. Samas erinevad need oluliselt lapsevanemate omadest, kes väärtustasid alushariduse pedagoogidest oluliselt enam lapse akadeemilist edukust koolieelses eas. 

Lasteaiaõpetajate uuringutest ilmnes ka üks viimaste aastakümnete oluline positiivne nihe. Nimelt tajub lasteaiaõpetaja, et tema ameti ühiskondlik maine ning staatus on tõusnud. 

Nõukogude ajal ja ka vahetult pärast seda oli lasteaiaõpetajate ametinimetus „kasvataja”, samuti olid lasteaiaõpetajate erialase ettevalmistuse nõuded madalamad üldhariduskoolide õpetajate omadest. Viimastel kümnenditel toimunud ametinimetuse muutuse tõttu – „kasvatajast” sai ametlikult „õpetaja” –, samuti haridusnõuete tõstmise tõttu kooliõpetajatega võrreldavale tasemele tajuvad lasteaiaõpetajad oma staatust varasemast kõrgemana.

Samas ilmneb huvitav vastuolu: ehkki staatuse tõus iseenesest on lasteaiaõpetajatele meelepärane, vastustab suur osa neist selle teostamise üht peamist osa – akadeemiliste ja teoreetiliste õpingute tähtsuse tõusu. Lasteaiaõpetajad on küll rahul teoreetiliste õppeainete sisuga, ent peavad nende mahtu erialases tasemeõppes liialt suureks võrreldes muude õppeainetega. Teisalt on teoreetiline teadmine vajalik selleks, et lasteaiaõpetajad suudaksid kaasa rääkida neid mõjutavates hariduspoliitilistes arengutes: isegi kui keerukas ja abstraktne poliitiline retoorika neid ei huvita, mõjutab see kaudselt siiski nende töö sisu ja selle hindamise viisi.

Üldhariduskoolid 

Üldhariduskoolide õpetajate uuringutest selgus, et nende suhtumist haridusreformidesse mõjutab oluliselt nende varasem kogemus reformidega. Õpetajad mitte ainult ei taju muutusi teisiti kui neid üldlevinud käsitustes kirjeldatakse, vaid ka periodiseerivad muutusi erinevalt sellest, kuidas seda enamasti tehakse süsteemsetes kirjalikes ajalookäsitustes. Selgus, et paljud kogenud õpetajad peavad õpetaameti „kuldajaks” 1990. aastaid, kuna õpetaja tööalane otsustamisvabadus oli nimelt siis kõige suurem. 

"Üldhariduskoolide õpetajate suhtumist haridusreformidesse mõjutab oluliselt nende varasem kogemus reformidega."

Selgus ka, et Eesti kogenud õpetajad ei jaga endiste idabloki maade õpetajate kohta laialt käibel olevat arusaama, nagu oleks Nõukogude periood muutnud nad algatusvõimetuks, passiivseks ja väheloovaks. Erandeid võis mõistagi olla, ent tervikuna teadsid õpetajad suurepäraselt, millises riigis nad elavad, ning leidsid, et nimelt õpetajate terav ühiskondlik tähelepanuvõime, kriitikameel ja loovus aitas eesti haridustraditsioonil nõukogude võimu tingimustes püsima jääda.

Kutseharidus 

Kutsehariduse puhul tuleb silmas pidada seni vähe tähelepanu pälvinud, ent võrdluses alus- ja üldharidussüsteemiga väga eripärast arengut: taasiseseisvusaja jooksul on peaaegu olematult aluselt üles ehitatud tänapäevane, kaasaegse infrastruktuuriga ja sotsiaalset kaasamist soodustav süsteem. EL kutsehariduspoliitika on avaldanud siinjuures väga olulist mõju.  

Samas, liikumisel Nõukogude kutsehariduse süsteemilt Euroopa Liidu kutsehariduse raamistikku on vaatamata ühiskonnakorra muutumisele ja (kutse)hariduse reformile täheldatav ka ajalooline rajasõltuvus. See avaldub peamiselt põhikoolijärgsetes haridustee valikutes. Alates juba 1980. aastatest suundub valdav enamus noori (ca 70%) üldhariduse/gümnaasiumisse ja vähemus (ca 30%) kutseõppeasutustesse. Kutseharidus on tihedalt seotud teiste haridusliikidega (nagu nt põhikool ja gümanaasium), aga samas ka tööturu ja ettevõtjatega.

Koosmõjus kutsehariduses osalejatega (õppijad, õpetajaid, lastevanemad jt) moodustavad need isereguleeruva sotsiaalse ökoloogia, mis „taastoodab“ kutsehariduse kui teisejärgulise haridusvaliku väljakujunenud staatust ning seda on raske muuta.  

Kutsehariduse uuringud näitasid, et kutseõpetajate töö on kutseharidusreformi jooksul muutunud tunduvalt keerukamaks. Lisandunud on mitmeid ülesandeid, sealhulgas aruandluse ja standardiseerimisega seotuid. 

Suurimaks väljakutseks peavad kutseõpetajad oluliselt muutunud ja mitmekesistunud õpilaskonda. Kõrvuti põhikooli-järgsete õppijatega tuleb õpetada üha enam ka täiskasvanuid, kelle haridustase on enamasti kõrgem ja kogemus rikkalikum. 

Viimase 15 aasta muutustega toimetuleku üheks peamiseks mehhanismiks saab pidada nii koolisisest kui ka koolivälist ja rahvusvahelist koostööd. Koostöö on saamas kutseõpetajate professionalismi iseloomustavaks jooneks.

---

2014–2019 täitsid TLÜ haridusteaduste instituudi töötajad ja doktorandid institutsionaalset uuringugranti „Õpetajate professionaalsuse ja professionalismi muutuv kontekst”, mille eesmärgik oli mõista, kuidas globaalsed sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised muutused, hariduspoliitika, õpetajate elulood ja õpetajaks kujunemise individuaalsed teed on mõjutanud õpetajate professionalismi ja professionaalsust Eestis. Uurimisrühm jagunes alushariduse, kutsehariduse ja üldhariduse õpetajate uurijateks, projekti juhtis professor Ivor Goodson ning alavaldkondade juhid olid emeriitprofessor Marika Veisson, professor Krista Loogma ja vanemteadur Rain Mikser.