Haridusblogi

Õppimisest ja õpetamisest – väljakutsed täna ja tulevikuvaade

Millised on õppimise ja õpetamise väljakutsed täna ning mida toob tulevik, räägivad haridusteaduste instituudi õpetajakoolituse arendaja Kriste Talving ning teadurid Kati Aus ja Grete Arro.

Kriste Talving, Grete Arro ja Kati Aus

Oleme olnud juba ligi aasta keerulises olukorras, kus pandeemia tõttu on koolid olnud nii täielikus kui kombineeritud distantsõppe olukorras. Kuidas hindate, kuidas ja mida on see olukord kõige enam muutnud laste ja õpetajate jaoks?

Eks iga õpetaja ja õpilase jaoks sõltuvad need muutused sellest, milline on nende õpetamine ja õppimine varasemalt, kontaktõppes, olnud. Kindlasti on õppimise tähendus üleüldiselt muutunud ja laienenud. Jõutud on mõistmiseni, et sisuline ja tähenduslik õppimine ei toimu vaid siis, kui õpetaja ja õpilased füüsiliselt ühes ruumis viibivad. Aina enam on nähtavale tulnud laste enesejuhtimis- ja õpioskuste teema. Tundub, et nüüd on jõutud mõistmiseni, et need teadmised-oskused ei teki lastes iseenesest, vaid vajavad õppeprotsessis samaväärset tähelepanu, kui iga teine teadmine ja oskus, mida koolis õpetatakse. See eeldab järjepidevat koostööd õppija ja õpetaja vahel, mis peaks toimuma nii kontakt- kui distantsõppel olles. 

Oleme liikunud hea sammu lähemale arusaamisele, et õpetaja ja õpilane on koostööpartnerid, kes toimetavad ühise eesmärgi nimel, kord ninapidi koos klassiruumis, kord veebiteel, kord jälle iseseisvalt pusides. Kasvanud on nii õpetaja usaldus oma õpilaste vastu kui ka vastupidi - õppimine ei pea toimuma vaid klassiruumis õpetaja range järelvalve all. Olles natukenegi välja saanud tavapärase kontrolli alt, on paljude õpilaste motivatsioon ja õppimine täna hoopiski paranenud. 

Lisaks on suurem usaldus tekkinud ka vanemates, kes on mõistnud, et distantsõpe ei tähenda, et nad peavad ise õpetaja-ameti üle võtma, õpetavad ja juhendavad siiski õpetajad ning vanemate roll on julgustada ja suunata lapsi just iseseisvalt tegutsema. Vanemad on õppimise protsessi rohkem kui kunagi varem nüüd ise kõrvalt näinud ja tänaseks juba usaldavad oma lapsi rohkem ise pusima ja eksima ning mõistavad, et vead ja eksimused ei ole õppimises midagi, millest hoiduda või mida varjata tuleks, vastupidi, need on nii õpetajale kui lapsele õpiprotsessis väga väärtuslikud ja toetavad sügavat õppimist. 

Samas on muidugi ka suur hulk õppijaid ja õpetajaid, kelle õpi- ja töötahe on täielikult raugemas. Õpetajad vajavad päris kindlasti puhkust ja seda eriti emotsionaalses mõttes. Ja selles saavad neid ennekõike aidata koolijuhid. Kriisi ajal on radikaalselt muutunud ka ootused juhtidele. Selles osas on tegemist tõepoolest hea kriisiga. Selleks, et sellistel aegadel oma meeskonda ja õppijaid tõeliselt toetada, vajavad ka koolijuhid varasemast enam arusaamist, milline on tõhus õppimine ja kuidas seda toetada, kuidas töötab motivatsioon ning millised tegevused, mis on siiani justkui töötanud, tegelikult koostöötahte säilimist ei toeta. On tekkinud varasemast põletavam vajadus õppimist eestvedava juhtimise järele ja see on väga positiivne.  

Mis on teie hinnangul see, mida peaksid õpetajad nendest muutustest õppima ja mida teadlased uurima? 

Õpetajad vajavad tõenduspõhiseid süvateadmisi ja -oskusi sellest, kuidas õppijate enesejuhtimis- ja õpioskusi arendada ning motivatsiooni ka distantsil toetada. Uurida tuleks ka õpilastelt, mis on need indikaatorid, mis neile distantsõppe ajal motiveerivalt või demotiveerivalt mõjuvad, mis õppimist toetavad, mis mitte ja miks. Kuna lõppkokkuvõttes ei ole määrav mitte niivõrd see, mida me arvame end õpetajana tegevat, kuivõrd just see, kuidas õpilased seda tajuvad ja päriselt end selle mõjul tunnevad, oleks siin oluline uurida õpetaja tegevusi, õpiprotsessi korraldamist ja juhtimist distantsõppel ja selle mõju õpilaste õppimisele ja motivatsioonile. Siin tuleks kokku viia see, mida arvavad õpetajad end tegevat ja mida tajuvad seejuures õpilased.

Iseenda õppimise osavaks suunajaks saamine käib samamoodi kui kõigi muude asjade õppimine - päriselt ei piisa, kui õppimisse puutuvaid tarkusi lihtsalt õppijatele öelda. Võimalik, et me ei õpetagi täna ennastjuhtivaks õppijaks nii targalt, nagu võiks - ei rakenda selle heaks mõistlikke õppimist toetavaid teadmisi. Oluline hüpe selles teemas, millele uurijad ehk ka vastust otsima peaksid, pole ainult see, kuidas ja kas õpetajad peaksid õpilastega õppimisest rääkima või neile õpistrateegiaid tutvustama, vaid kuidas luua keskkond, kus õppija järk-järgult neid õigeid õppimisteadmisi ise oma mälust aktiveeriksid. Sageli on õpetaja peaasjalikult oma ainevaldkonna, mitte tingimata aju toimimisprintsiipide uurimise fänn. Üks suur rakendusliku uurimistöö küsimus ongi, kuidas täpselt aidata õpetajat siduda ainealaseid ja õppimisega seotud teadmisi nii sujuvalt, et lisaks ainealastele teadmiste omandamisele muutuks õpilane ka iseseisvamaks õppijaks. Kuidas jõuda selleni, et õpetaja jaoks oleks põnev olla õpilase metakognitiivsete oskuste-teadmiste toetaja? 

Valdkond, mis kindlasti vajab senisest veel aktiivsemat tegelemist, on vaimse tervise hoidmine. Vajame väga haridusinnovatsiooni, mis suunab uurimisteraviku sellele, kuidas tunda ära märgid, mis aitavad võimalikult varakult ära tunda nii lapsi kui õpetajaid, kes vajavad mingitel hetkedel enam abi ja toetust. Koostöös teadlastega saaks ära teha palju selleks, et koolis veedetud aastad mitte ei süvendaks vaimse tervise probleeme, vaid aitaksid neid ennetada, võimaldades tegeleda senisest tõhusamalt vaimse tervise põhialustega. Vastavad tõenduspõhised ja ainult tõenduspõhised teadmised ja oskused võiksid jõuda läbivalt ja kogu kooliteed saatvalt iga üksiku lapseni, täpselt sama süsteemselt kui teadmised matemaatikast või emakeelest. 

Kriste, mida õpetajana praktilist esile tooksite - mis on see, mida nüüd teete teisiti ja mis teid on kõige enam aidanud?

Ma ei saaks öelda, et teen nüüd midagi täiesti teistmoodi, kuid olen erinevatele õpetamise ja õppimise viisidele kindlasti kordades avatum. Õpetajana on minu jaoks kindlasti oluline olnud koolipoolne tugi ja see vundament, mis varasemalt koolis on laotud nii õpetajate hoiakutesse kui õpilaste digipädevustesse. Kindlasti on olnud suur abi õpetaja-õpilaste omavahelistest headest suhetest, mis kõik need erinevad õppimise ja õpetamise viisid üldse võimalikuks teinud on. Ka teadus ütleb meile, et kõik algab tegelikult suhetest õpetaja ja õpilaste vahel. 

Teadmised-oskused õppimise kohta ning õppimist toetav keskkond on minu jaoks õppimise ja õpetamise alustala, mistõttu oleme tundides harjunud oma õppimist jälgima ja analüüsima. Nüüd on need teadmised, oskused ja kogemused neid veidi iseseisvama õppimise juures mõnusalt saatmas ja toetamas, distantsil tegeleme nendega loomulikult samuti ning näen, et sellest kõigest on neile väga palju abi.

Ennustage palun tulevikku - kui viirus taandub, siis kuidas peaksime minema selle kogemuse pinnalt edasi?

Loodaks siiralt, et see kogemus loob laiema arusaama sellest, et meil on käes vajadus ja võimalus hariduslikuks innovatsiooniks. Kriis on mobiliseerinud väga erinevaid ühiskonnagruppe haridust senisest veelgi tõsisemalt võtma. Teadlased, poliitikud, koolijuhid, õpetajad, lapsevanemad, ettevõtjad - kõik on tundnud, et tahavad panustada ja tundub, et see hoog ei rauge veel niipea. Teadlaste uurimisfookused on pisut teisenenud ja ning teadlased on sunnitud oma teadmised väga kiiresti praktilistesse lahendustesse suunama - enam pole aega kukalt sügada.

Koolijuhid on selgemalt aru saanud, kui suur on nende vastutus - mitte ainult olemas olla ja ägedaid uuendusi algatada, vaid ka ise pidevalt juurde õppida, sest senistest teadmistest-oskustest järsku enam ei piisa ja kõik algatused tuleb senisest tõsisemalt läbi kaaluda - õpetajate ja õpilaste ressursiga kõhutunde pinnalt mängimiseks ei ole lihtsalt enam võimalust. On välja koorunud selgemad valdkonnad, mis vajavad selgelt lahendamist ja edasiarendamist ning innovatsioonile innovatsiooni pärast pole praegusel hetkel hariduses ruumi. Hea võimalus on kombineeritud õppeks, kus osa õppeprotsessist toimub kontaktis, osa e-õppes ning kuhu saaks suurepäraselt integreerida õppijate enesejuhtimis- ja õpioskuste arendamise. 

Loodetavasti on ühel päeval igas koolis ja igas klassiruumis olemas tehnilised lahendused hübriidõppe korraldamiseks, selleks, et iga õpilane saaks puudumise korral (olgu põhjuseks siis tervis, harrastused, võistlused, treeninglaagrid, välismaal viibimine) tunnist siiski osa saada. See oleks väga oluline võimalus õpilaste jaoks, kes on erinevatel põhjustel mingil ajaperioodil sunnitud kontaktõppest eemal olema.
Kindlasti on aga mõttekoht ka see, et meil on õpilasi, kellele distantsõpe tegelikult väga sobib, meil on ka neid kelle jaoks distantsõpe on vaat et ainus päästerõngas, mis neid õppimise juures hoiab. Siin on mõtteainet, kuidas praegune kogemus ja tekkinud võimalused neid õpilasi aidata saavad ja kuidas seda kõike teostada.

Hariduspsühholoogia vaatenurgast võiks edaspidi enam tähelepanu saada ja uurimise fookusesse tõusta sellised põnevad teemad nagu mõtlemise areng ja see, kuidas kujuneb teadusest arusaamine - eriti praegusel ajal on teaduse olemuse mõistmine ja teadustulemuste taipamine ja korrektne tõlgendamine otsustava tähtsusega pädevused. Küsimus, kuidas täpselt pädevam epistemoloogiline mõtlemine kujuneb ja kuidas seda koolis õpetajana toetada, on hetkel haridusaruteludes veidi tagaplaanil. Võiksime julgeda need rohkem keskpõrandale tuua. On väga palju teaduslikku teadmist selle kohta, kuidas keerulistest asjadest mõtlemine areneb - esmalt, see ei arene iseenesest koolis käies, vaid eeldab mõnusalt aeglast ja põhjalikku õppeprotsessi, ideedega mängimist, pidevat dialoogi, õpitavate nähtuste aktiivset õpilase enda peas ehitamist ning kiirete lahenduste pidurdama õppimist. Aeglus on avastamata! Sedalaadi tegevusi peaks õpikeskkond võimaldama igapäevaselt, mitte nt projektide või muu ajutise raames. Mõtlemise arengu teemad on sageli ära operatsionaliseeritud erinevate õppemeetodite nimetusteks, aga näib, et mitte alati ei ole mõeldud, mis siis täpselt mõtlemises peaks muutuma ja kas see tingimata pelgalt meetodit rakendades juhtub.  

Meie kogemus distants-, hübriid ja kombineeritud õppega ei peaks jääma tondiks, mida hirmu ja õudusega kunagi meenutatakse, vaid saama just hüppelauaks meie kvaliteetse, kuid seejuures õppijate ja õpetajate vaimset tervist hoidva, hariduse arendamiseks ja edendamiseks.